Umbes kuu aega tagasi langesin sügavasse depressiooni. See oli hetk, kus mitte miski mind ei erutanud ja ma tahtsin oma enese elus põgeneda. Ma mõtlesin päevi asjadele või inimestele, mis teeksid mind õnnelikuks ega leidnud sellele vastust. Ma oleksin võinud võita loteriiga, aga poleks tundnud sellest vähimatki rõõmu.

Ma mõtlesin perele ja lastele. Ma mõtlesin isegi sellele, kas minu eas naistel, kellel on lapsed tulevad peale samad tujud nagu minul või on just lastetus teinud minust järsku kummalise persooni.

Bioloogiline kell on samuti sõnapaar, mis on minu jaoks siiani olnud vaid kummaline jutt. Nüüd, kolmekümneselt, tunnen ma aga, kuidas kell mu kuklas järsku valjult tiksub. Kas ma olen õiges suhtes, kas ma olen õnnelik, mida ma tahan elus saavutada ja kuhu jõuda... Millal ma tundsin end viimati armastatuna või armununa...

Kolmekümnedad toovad hinge meeletu segaduse. See on justkui viimane aeg, mil me saame elus luua korrektuure.

Kõige kummalisem on aga see, et mõistus ju tegelikult adub, et kolmkümmend pole mingi number. Ja seda pole ka nelikümmend ja viiskümmend, kui inimene on seesmiselt õnnelik. Ainult tunded ja hormoonid võtavad keha üle ja teevad minust teistmoodi naise. Sellise, keda ma vaevalt ise tunnen.

Ma loodan, et mul õnnestub hormoonimöllu lõksust pääseda ja kriis ühe suvega ületada. Siis saab minust jälle normaalne naine.