Katrin Lust: Eesti naised on nii vaesed, et peavad ööklubis jooke varastama?

Möödunud nädalavahetusel sattusin üle pika aja ööklubisse. Millal ma enne seda Eestis peol käisin, ei suuda ma enam meenutada. Ööklubides on muutunud palju. Ilmselt kõige rohkem olen muutunud mina ise, kes ma näen pidutsemist pisut teistsugusema nurga alt kui kunagi kunagi varem.

Kuna olin sõpradega väljas, siis oli mul hea tuju. Muidugi võtsin ma napsu ja nautisin pidu. Tegelikult oleks kõik olnud suurepärane, kui minuga poleks juhtunud kentsakat vahejuhtumit.  

Otsustasime sõbrannaga tantsima minna. Selleks ajaks jätsime käekoti ja kokteiliklaasi klubi põrandal asuva posti kõrvale. Kuna käekotil peab alati silma peal hoidma, hoolimata sellest, kas sa oled Tallinnas, Tartus, New Yorkis või Londonis, jälgisin ma oma kotti ja selle kõrval olevat jooki hoolega. Mul ei olnud mingit soovi seda kaotada. Kotivargaid leidub igal pool maailmas.   

Kui tants otsa sai ja me tahtsime puhkama minna, oli posti kõrval alles küll minu kott, aga jook oli kadunud. Esimese hooga mõtlesin, et minu jook ei olnud seal posti kõrval ju kaugeltki ainus. Teised asetasid ka oma klaase sinna. Ilmselt haaras keegi kogemata minu joogi ja kõndis sellega minema. Egas midagi. Ostsin endale uue kokteili, mida ma aeglaselt õhtu jooksul limpsin. Kui uuesti tantsima läksime, panin jälle joogi sinnasamma posti kõrvale koos oma kotiga. Tantsuplatsile kõndides märkasin küll korra mingit tumeda peaga miniseelikus tibi, kes mind kuidagi kummaliselt jälgis, aga ma ei pööranud talle erilist tähelepanu.  
Tantsisin vennanaisega mõnda aega kui nägin, et seesama musta peaga tibi vaatas korra mind, astus siis minu joogi juurde ja haaras selle vilunud kiirusega. Seejärel kõndis ta tagasi trepi kõrvale ning asetas selle oma lauale ning hüppas tantsuplatsile tagasi ja hakkas meeletu hooga jalga keerutama, justkui poleks midagi vahepeal juhtunud.  

Mind kohutavalt häiris see intsident. Marssisin tema laua juurde ja haarasin oma klaasi ning vaatasin tibi vihase näoga. Tegelikult ma täiesti adusin, et sellest võib kujuneda hetk, kus ma pean enda eest esimest korda elus kätega seisma.  Õnneks ei olnud varganäost tibi kõige julmem — ta keeras mulle selja ning tundis oma teo pärast häbi.   Aga minul oli hing täis. Vanasti oli ikka nii, et kui neiu ei jõudnud ise endale jooki osta, siis lootis ta vähemalt mõne hurmava noormehe peale, kes välja käristaks. Sellist asja, et läheks teise klubilise ja eriti veel naisterahva tagant kokteili varastama, pole mina veel kunagi varem kohanud.  

Mis siin Eestis küll toimub, et viimaseni ülesvuhvitud neiud peavad teise naisterahva kokteile pihta panema, sest pole võimelised isegi ühtegi meest ära rääkima?!  Suhteliselt kurb lugu, kas pole…