Katrin Lust: eestlannad, kas tõesti peate end igaks poeskäiguks viimseni üles lööma?

 (122)
Katrin Lust: eestlannad, kas tõesti peate end igaks poeskäiguks viimseni üles lööma?
Scanpix

Eestis olles olen ma täheldanud, et meie ühiskonna naine peab mingite nähatamatute reeglite kohaselt kodust välja minnes olema alati viimse peensuseni üles löödud. Minu naabrinaine Tartus meigib end ja valib riideid isegi maja ette lund rookima minnes. Kui ma hiljuti Konsumisse piima järele läksin, ütles ka minu kallis ema, et ma näen kohutav välja. “Mine kohe riideid vahetama…” nõudis ta.

“Mis kuradi riideid vahetama. Ma lähen ju siiasamma poodi!” Ema vaatas mind suurte uskumatute silmadega.  “Issand jumal, meil Eestis pannakse end koduuksest välja minnes alati ilusti riidesse…inimesed ju vaatavad!” Minu kui liiga kauaks välismaale jäänud inimese jaoks on selline suhtumine natukene võõras. Londonis, kus ma praegu viibin, nägin ma alles täna hommikul lehekioski ees roosas hommikumantlis prouat, kes endale (väga glamuurselt, muide) hommikusi ajalehti ostis. Välimusele tuleb Londonis panna rõhku just siis, kui sa ise tahad. Seda, et keegi sind pika pilguga kuskil poes jälgiks, ei juhtu siin iialgi. Aga eks see ole selline väikese ühiskonna asi seal Eestis, kus tulenevalt sellest, et kõik kõiki tunnevad, tuleb end pidevalt triksis traksis hoida.

Mõnes mõttes on see ilus ja lugupidav ühiskonna vastu, kui inimesed näevad üksteise jaoks head välja. Aga ühest asjast ei saa ma ikkagi aru. Olgu, et toidupoodi lüüakse end üles, aga mina olen oma silmaga näinud eestlannasid ka mõne kõmuajakirja lehekülgedel kuskil mägedes kõrgete kontsadega ringi tuterdamas. Vaat see on küll koht, kus ma mõtlen, et matkama minnes ei pea ju meiki ja kontsi alla panema. Iga asi ikka omas kohas. Sõbranna rääkis, et tal on samuti üks tuttav Eesti naine, kes ei võta kunagi kontsasid nö alt ära. Isegi Egiptuse püramiidide ümber jalutas ta stilettodega, mis siis et ümberringi oli kõrb ja kõrvetav liiv. Kui sõbranna küsis, kas sul nende kingadega ebamugav pole, vastas too: “Issand, mul on selline jalg, et see ei kannata hoopis sandaali!” Vaat sellised on Eesti naised, kes teenivad püha ütlemist, et ilu nõuab ohvreid. Osa meie naisi on kohe nagu kingad jalas sündinud. Ameeriklased on need, kes ilu nimel ohvreid ei too ja kannavad näiteks reisil olles alailma mugavaid botaseid.

Seotud lood:

Tegelikult on see ilusaks olemine juba mitmel korral mõne tibima sõbrannaga Eestis jutuks tulnud. Neil kõigil on ühene vastus: mitte kunagi ei tea, millal võib vastu kõndida prints valgel hobusel ning just seetõttu peab Eesti naine pidevalt super välja nägema. Ilmselt siis mitte ainult toidupoes, vaid kõrbeliivas ja mägedes ka.

Selgitustest hoolimata ei mõista ma endiselt, kust on see eestlannade ebapraktiline mõtlemine tulnud, et koormav kõrge konts ebasobivas kohas jalga panna või kuumas päikeses oma nägu paksu meigiga üle uhada. Mina ise riietun ikka üldiselt selle järgi, mida asukoht nõuab. Hobusetallides on jalas tennised, linna minnes moodsad kingad, peamiselt ainult peole või mõnele suurüritusele minnes panen jalga kõrgema kontsa. Aga mis mina neist Eesti asjadest enam tean…isegi ema ütles, et minust on nähtamatult saanud tennistega ameeriklane.