Katrin Lust: eestlannal pole trenniks raha, aga uued kunstküüned jõuab alati panna?

 (164)
Katrin Lust: eestlannal pole trenniks raha, aga uued kunstküüned jõuab alati panna?
Foto: Andres Putting

Midagi ei ole teha, aga üle pika aja Eestis olles jääb paratamatult ja kogu aeg kõrva meie inimeste vasturääkivaid muresid. Paar nädalat tagasi rääkisin ühe siinse sõbrannaga, kes kurtis selle üle, kui kallis on Eestis vormis püsida. Jõusaali hinnad pidavat olema viimasel ajal täiesti lakke kerkinud ja sinna jõuab madala sissetulekuga naisterahvas üha harvem.

Ütlen kohe siia juurde, et mina ise ei ole kunagi olnud suurem jõusaali fänn ning mulle isiklikult meeldib end vormis hoida sellega, mis parasjagu võimalik. Suurbritannias olles käin tavaliselt sörkimas ja teen kodus hüppenööriga trenni. Argentinas on soojad ilmad ja seal naudin ma ujumist ja tennist. Eestis on tavaliselt alati ilm jahedavõitu ja kodus olles teen hoopiski suuri jalutuskäike. Ühesõnaga, püüan end vormis hoida selle järgi, mida ilm ja koht parasjagu lubavad. Rahapuuduse tõttu pole ma küll kunagi lisakilode all kannatanud, pigem tekivad need ikka laiskusest.

Aga. Rääkides selle meeldiva sõbrannaga natuke tibijuttu selgus, et Eesti jõusaali kuumakse on ligi 40 eurot ning ühekordse käigu eest tuleb näiteks Tartu Lõunakeskuses välja käia ligi seitse eurot. Ütlen siia juurde, et küll on hea et ma ostsin hiljuti Setomaale talu, sest Obinitsa uhiuue ja ilusa jõusaali kasutamine maksab ainult üks euro korra eest. Samal ajal kui sõbranna kurtis jõusaali hindade üle, jäid minu silmad pidama hoopiski tema filigraansetel kunstküüntel.

Seotud lood:

Küsisingi kohe ebaviisakalt vahele: “Kui palju maksab su küünte hooldamine?” Sõbranna tegi juttu lühikese pausi ja vastas siis: “Umbes 35 eurot kuus!” Minu jaoks on kummaline, et meie seas on naisi, kes jõuavad uusi küüsi panna, aga jõusaaliks enam raha ei jätku. Prioriteedid peaksid ju olema vastupidi. Väline ilu tuleb ju meie seest ehk siis eelkõige tuleks ikka investeerida oma tervisesse ja alles siis kunstlikku ja välisesse.

Ka hambaarstist sõbranna rääkis ühe huvitava loo. Ka tema kinnitas, et tema klientide hulgas on suur hulk Eesti naisi, kes näevad väliselt suurepärased välja. Neil on alati lihvitud soengud, küüned ja meik, aga kui suu lahti teevad, siis peab hambaarst mõnikord ehmatusest peaaegu pikali kukkuma. Olukord hammastega on nii kehv. Olgu, hambaravi on Eestis kallis ja kõigil ei ole raha, et oma hambaid korda teha. Aga kui Eesti naised investeeriksid kasvõi poole kunstküünte peale kuluvast summast oma tervisesse, oleks olukord parem. Kõigepealt ikka hambad ja tervis, siis küüned ja soeng. Seesmiselt terve inimene särab ka väliselt. Või olen ma jälle nendest Eesti asjadest valesti aru saanud?