Inglismaa meedia räägib juba kolm aastat sellest, kuidas maailmas vohav majanduskriis on tõstnud saareriigi lahutuste arvu ligi 30 protsendi võrra. Naised, kes olid näiteks abielus varaka pankuriga, jätavad rahatuks jäänud mehe tihti maha ning võtavad lahutuste käigus eksabikaasa varandusest veel nii palju kui võtta annab.

Ma olen viimase nädala jooksul Argentinas olles mõelnud, et huvitav kuhu liiki kuulub Eesti naine. Meie Nõukogude Liidu ajalooga naistel on tegelikult Lõuna-Ameerikaga palju ühist. Ka eestlannad hakkasid tõsiselt karjääri tegema alles kümmekond aastat tagasi.
Vene ajal abiellusid ka meie naised nii nagu argentiinlannadki noorelt ning pühendasid oma elu ainiti perekonnale ja oma mehele. Muide abikaasa jõukus ei olnud Nõukogude Liidu abielu kõige olulisem osa — raha mängis siis tunduvalt väiksemat rolli kui tänapäeva Eestis.

Kui paljud naised jätsid mehe masu ajal maha?

Ma ei tea, kui jõuliselt majanduskriis viimaste aastate jooksul Eestit kõigutanud on, ometi oleks huvitav teada ka meie riigi statistikat selle kohta, mismoodi on majanduslikult raske periood meie Eesti perekondi ja suhteid lõhkunud.
Kui paljud Eesti naised on kaasa töökoha kaotuse tagajärjel näiteks mehe maha jätnud? Kas ka meie riigi lahutuste arv on viimase nelja aasta jooksul nii drastiliselt kasvanud kui Suurbritannias.

Mulle meeldib, et Argentinas hoiab aupaklikult oma mehe käest kinni nii rikas kui vaene. Aga kas argentiinlanna on truum kui eestlanna?

Õnn õhust ja armastusest

Eile sõitsin ma autoga mööda ühest erakordselt vaesest piirkonnast, mille taolisi jagub Lõuna-Ameerikas kõikjale. Suure maantee kõrval elasid sajad inimesed televiisorikastidest ehitatud onnides. See oli nii kurb vaatepilt, et mulle tulid korraks silma pisarad.

Järsku märkasin ma aga ühe sellise majakese uksel vanades koltunud hilpudes umbes neljakümne aastast prouat, kes suudles kirglikult oma meest. Taamal jooksis trobikond kilkavaid ja rõkkavaid lapsi. Selliseid paare olen ma muide siin märganud pea iga päev ja igal pool — õnnelikke inimesi, kel jagub vaevu raha, et elus püsida.

Vaesus ei ole ilus, ometi on paljude argentiinlaste primitiivse ja lihtsa elu juures midagi imetlusväärset. Midagi, mis tuletab mulle meelde, et elu ei koosne ainult sellest, mida me omame, vaid meie hinge õnn võib tõesti peituda vaid õhus ja armastuses.

Ma loodan, et kapitalism ei muuda eestlannat ahneks ja südametuks, vaid meis eksisteerib kasvõi natukenegi seda argentiinlannadele sarnast armastusväärsust oma kaasade vastu ükskõik millises olukorras, nii heas kui halvas.