Katrin Lust: kuidas käituda inimesega, kes su Facebooki sõbralistist kustutab?
Eelmisel nädalal surfasin netis ja mingil põhjusel oli vaja kätte saada paar ammust tuttavat. Facebook on tänapäeval moodne võimalus kõiki ühe näpuliigutusega leida ja kuna mul oli meeles, et olin nende inimestega suhtlusvõrgustiku kaudu paar aastat tagasi suhelnud, siis trükkisin vanade sõprade nimed ilma pikema mõtlemiseta otsingumootorisse.
Üllatusena olid need sõbrad minu sõprade nimekirjast kadunud. Mõni neist oli mu blokeerinud ja mõni neist unfriendinud. Kuna tegu polnud teab mis lähedaste sõprade või pereliikmetega, siis ei mõelnud ma sellele esimese hooga liialt pikalt. Alles siis, kui õhtul voodisse läksin, leidsin end arutlemas, miks ühed või teised tegelased mind siiski sõbralistist ära on kustutanud. Olen ma teinud midagi halba või ebasünnist, või pole ma lihtsalt hetkel nii popp, et nende sõber olla? Võibolla on nad Facebookist üldse kadunud või hoiavad seal vaid lähimat sõpraderingi.
Mul endal puuduvad suured saladused suhtlusvõrgustikus ja seetõttu olen ma enda sõbraks lubanud pea kõik inimesed, kellega on elutee mingil etapil mu kokku viinud. Lisaks sellele on mu sõprade seas inimesi, kes armastavad mu blogi, kolumni või raamatut, kuid kellega ma pole kunagi kohtunud. Mis saab mul olla heade inimeste vastu, kes saadavad sooje sõnumeid? Lisaks sellele arvestan ma suhtlusvõrgustikuga kui suhtlemisliiniga, mille kaudu on sõprade ja tuttavate tegemisi tore jälgida ning pinnapealselt ühendust hoida. Tänagi otsisin oma uue raamatu tarvis üht koolituskonsultanti, kelle kohta Google ei näidanud midagi, kuid paar Facebooki sõpra oskasid mu õige inimeseni juhatada.
Aga ikkagi, miks kustutab kunagine klassiõde mu oma nimistust… ja mida üldse Facebooki staatus ütleb inimeste tõelise ja reaalse sõpruse kohta? Ma mõtlen ka selle üle, kuidas ma peaksin selle sõbrannaga käituma kui ma kohtun temaga reaalselt. Kas tänaval ütlen ma talle (pärast seda kui ta mu Facebookist kustutas) ikka veel tere või kõnnin nagu võõrast mööda?
Mul on tunne, et kuigi me armastame suhtlusvõrgustikust rääkida kui pinnapealsest allikast, võtame me oma virtuaalseid tegevusi tegelikult surmtõsiselt. Kui mõni tuttav ei aktsepteeri meie sõbrakutset on teada, et me talle mingil põhjusel ei meeldi ja see tekitab pingeid ka reaalsuses. Pean ausalt tunnistama, et Facebook ei kujunda minu jaoks suuri arvamusi. Ometi kui ma seda vana klassiõde tänaval näeksin tahaksin ma temalt küsida, mis sundis teda minust vabanema.
Mõnes mõttes on Facebook tore ka. Ilma suhtlusvõrgustikuta ei teaks ma iialgi, kes mu tõelised sõbrad on. Kui inimene ütleb virtuaalsele tutvusele ei, peavad nad ilmselt viha või ebameeldivustunnet minu vastu ka reaalsuses. Virtuaalmaailmas on lihtsalt kergem inimesele ei öelda kui seda päris elus näkku vaadates teha.
