Raseduse tõttu läks nulli ka nende seksuaalelu ning nende elukaaslane vaatas neid tihti lausa vastikustundega, tehes märkuse naise lisakilode või tujude kohta. Kahju on sellest, et Eestis on vähe mehi, kes näevad oma kaasa raseduses midagi ilusat. Tavaliselt tähendab see meie meeste jaoks midagi jälki.

Muide, enamus mu sõbrannade meestest on neid petnud samuti just raseduse ajal. Siis ju kodust ei saa, on mõned mehed mulle isegi kunagi märkinud. See on ka põhjus, miks tuleb küla peale otsima minna.
Mõte sellistest meestest ajab mu iiveldama. Aga kahjuks pole see veel kõik.

Üks sõbranna rääkis sel suvel loo, kuidas ta oli parasjagu sünnitusmajas valude käes last ilmale toomas, kui ta mees kodus sõpradega pidu pani. Pidu käis muidugi selle nimel, et mehele oli kohe-kohe sündimas laps! Sel naisel oli veel nii palju tugevust, et pärast poja ilmale tulekut saatis ta oma mehele selle kohta sõnumi. Kui mees kriiskas sõpradele, et sündinud on poeg, avati uued pudelid viina ja šampanjat.

Huvitav, mis toimub selliste meeste peades?

Kui harimatu ja tundetu saab olla inimene, kes ei mõista, et naine kannab üheksa kuud mehe last. Et see naine vajab tuge, komplimente ja armastust, et ilmavalgust näeks terve ja õnnelik ilmakodanik.

Mõne mehe jaoks on aga naine pärast lapse sündi muutunud kellekski teiseks. Ta ei ole justkui seesama inimene, kellesse mees kunagi armus.
Rinnaga last toitev naine, kes on pärast sünnitust ka juurde võtnud, ajab mõnes mehes ära igasuguse seksiisu või romantilised tunded.
Kui keegi arvab, et sellise mehe käitumine tuleb tema haridustasemest ja haritusest, siis ma arvan, et ta eksib.

Suur osa Argentina elanikkonnast ei oska lugeda ega kirjutada, ometi on siinses ühiskonnas säilinud respekt emade vastu.

Argentina toidupoodides on isegi rasedatele isegi eraldi kassad, mille kaudu nad saavad oma ostud kiirelt ja eelisjärjekorras teha. Poodide või kaubamajade suurtes parklates tervitavad suured sildid, millele on joonistatud naine, kelle kõhul on süda. See tähendab rasedatele mõeldud parkimiskohta, mis asub poele lähemal.

Rasedaid naised jalutavad Argentina tänavatel oma meestega käest kinni ja nende kaasa vaatab neid tihti armastusväärsema pilguga kui äsja armunu. Argentina mehe julgus puudutada raseda naise kõhtu restoranis, kohvikus või tänaval on imetlusväärne.

Rase naine on Argentinas püha. Last ootavale naisele antakse alati teed, ta lubatakse järjekorras ette ning rasedaid saadab justku ebamaine toetus kogu ühiskonna poolt.

Eestis jääb rase naine tihti üheksaks kuuks justkui üksi. Lisaks sellele, et tema mees ei taha teda näpuotsaga puudutada, seisab rase naine ka toidupoe järjekorras või täistuubitud ühissõidukis nii kaua kui ta püsti püsib. Ka rasedatele mõeldud parkimiskohtadest võime me Eestis hetkel ainult unistada.

Küsimus ei ole riigi rikkuses, mille kaudu tekivad heaoluühiskonna inimväärsed reeglid. Argentina oma vaesustasemega ei ole just kõige suuremaks eeskujuks maailmale, ometi on selles vaesuses midagi imetlusväärset - näiteks kasvõi see, et siinsetes raskustes ei ole kadunud inimväärsed tunded ja lugupidamine oma kaasa vastu. Olgugi, et paljud siinsetest meestest on kirjaoskamatud, mõistavad ja austavad nad üht lihtsamat tõde, millest saab aru isegi loom - nad hoolitsevad naise eest, kes kannab nende last, armastusega.

Pärast sünnitust saab naisest meie ühiskonnas tihti "lapse ema". Mis loom see selline on, sellest juba järgmisel korral.