Elva lähedal, kohalikku poodi kõndides, oli ta näinud tee peal vaid paari inimest. “Kus teil talvel kõik kaovad?” küsis ta poolnaljatledes. Aga mind huvitas ikkagi, kuidas jäi Nina meie külalislahkusega rahule. Nina, kes treenib ja õpib hetkel Austrias, ütles, et Eestis saab jaotada inimesed kahte gruppi. Ühed on väga sõbralikud ja abivalmid, kuid teised hirmutavalt külmad ja ebasõbralikud.

Ebasõbralikkuse kohta jagas ta viisaka inimesena vähe informatsiooni ja ütles vaid, et oli inimesi, kes tundusid nii kurjad, et ta ei julgenud neile isegi mitte ligi astuda. Positiivseid inimesi kirjeldas ta aga suurima heameelega. Ta tõi välja armsa detaili selle kohta, kuidas Otepää võistlusi kommenteerinud härra küsis iga USA tiimiliikme käest, kuidas hääldada õigesti nende nime. Nina sõnul ei ole seda tema käest mitte kunagi varem keegi võistlustel küsinud ning ta lisas, et see oli silmaga nähtav, kui väga püüdsid eestlased võistluste korraldamisega sportlaste meeli täita. See nime hääldamise detail oli tal eriti eredalt meeles. Ta kirjeldas ka inimesi, kes rääkisid suurepärast inglise keelt ning üllatasid oma abivalmidusega nii Ninat kui tema tiimi.

Negatiivsena tõi ta välja eestlaste “armastuse” koerte vastu, kes Elvas koduaedades ketti panduna haukusid. “Eestis nägin ma kõige kurjemaid koeri!”

Nina kirjeldus meie rahva sõbralikkusest on midagi, mis ka mind ennast kodus käies alati paelub. Pea kõik välismaalased räägivad justkui ühest suust, et meie rahvas jaguneb sõbralikkuse poolest justkui kaheks. On väga sõbralikud ja toredad inimesed…kuid on ka palju kurje ja ehmatavaid pilke. Uue aasta puhul on ikka mõttekas teha uusi plaane ja muuta end kasvõi raasukese võrra paremaks ja sõbralikumaks.

Nõnda teen ma tänases kolumnis ettepaneku meile kõigile — olla natukene sõbralikumad ja soojemad. Mitte ainult välismaalaste, vaid ka omade keskel. Õpime jänkilikult võõrastele naeratama ja olema auväärselt inimlikud. Küll siis ühel päeval tuleb rikkus ja headus ka Eestimaa õuele… Ilusat sõbralikku uut aastat!