“Kes on kontrollostja?’” küsisin kiirelt vahele ja sain teada, et see on inimene, kelle on palganud tööandja kontrollimaks, kuidas käituvad tema alluvad tööpostil.

See nn kontrollostja oli ärisse astunud hetkel, kui pood oli tühi ja kaks müüjat olid tagaruumis ja jõid kohvi. Täpsemalt üks istus taburetil ja teine seisis ukse peal. Kusjuures oluline on märkida, et kohe kui kontrollostja astus poodi, läksid mõlemad naised teda silmapilkselt tervitama. Aga nüüd kogu asja iva.

Kontrollostja kirjutas kohvitanud müüjate kohta protokolli, mille pärast ähvardas tööandja nad kõigepealt lahti lasta. Hiljem päädis olukord sellega, et tööandja jättis naistele kohad küll alles, aga otsustas võtta neil järgmise kolme kuu palgast mingi osa maha. Keegi ei tea kui palju…
“Omanik pole veel otsustanud…’” ütles sõbranna vesiste silmadega.
Šokeeriv on kogu selle asja juures aga mitte ainult see, mis juhtus, vaid ka see, et müüajad on taolise tööandja käitumisega rahul ja peavad seda normaalseks. Veelgi enam — nad on õnnelikud, et neile töökoht alles jäi.

Läänes saaks töötaja tööandja taolise käitumise eest kohtusse kaevata. See on tööreeglite rikkumine ja mitte ühegi korraliku firma tööandja ei saa niisama palgast lihtsalt raha maha keerata. Mind lihtsalt hämmastab, millisesse seisu Eesti inimene on pandud… seda enam, et antud müüjataride palgad ületavad vaid paarikümne euroga Eesti pensionäri sissetuleku. Selle rahaga kasvatab üks nendest naistest üksikemana kahte poega.

Teiseks, kes on need kontrollostjad, kes käivad poodides inimeste tööd jälgimas ja nende peale kaebamas? Missugune inimene üldse võtab endale sellise kohustuse ja töö? Millegipärast rändab mõte Nõukogude aega ja meenuvad KGB ja muud informaatorid, kes meil kunagi eksisteerisid ja kes on tänapäeval saanud lihtsalt moekama nime — kontrollostjad.

Kolmandaks, mis kuritöö on tagaruumis kohvi juua, kui ostjaid napib nagunii. Ma saan aru, et müüjatarid oleksid saanud peapesu selle eest, et nad räuskasid kiendi peale või poe ukse taga oli pikk saba, kui nemad tagaruumis kohvitasid. Taolisi situatsioone tuleb siin Argentinas ette kogu aeg ja siis ma mõtlen küll, et taolised tibid võiks ju välja vahetada…

Aga antud juhul oli tagaruumi uks lahti ja kontrollostja saabumisel tervitasid sõbralikud müüjatarid teda kohe. Kas see on tõesti asi, millepärast võtta inimese palgast raha maha ja teda töölt vallandamisega ähvardada?

Ja kust me üldse teame, et tööandja ei palka taolisi äraandjaid poe ukse taha ööpäevaringselt valvesse, et otsida töötajate töös vigu, mille arvel saab hiljem nende palka veelgi väiksemaks tõmmata kui see juba on. Või mis saab siis kui kontrollostja liialdab või valetab…kes teda kontrollib!?

Soovitasin sõbrannal üles otsida ametnikud, kes saavad ja suudavad taolisele tööandjale vastu hakata juriidiliselt. Soovitasin tal seista oma õiguste eest ja vaadata üle oma tööleping.

Sõbranna, kes on selle ülemuse heaks ligi kümme aastat tööd teinud, teatas, et omanik on aga kavalam kui ma arvata oskan. Raha võetakse maha mitte lepingulisest põhipalgast, vaid ikka tulemuspalga pealt, mis polevat ebaseaduslik.

Seda kõike kuuldes hakkas mul lausa halb. Vastik, kuidas Eesti inimest ära kasutatakse. Vastik, kuidas meie tööandjad on enesekesksed kaanid, kel puudub südametunnistus.

See on ikka päris jube, kui miinimumpalgaga inimesel tõmmatakse tulemuspalgast pool ära. Kõige tipuks teda sõimatakse ja hirmutatakse…. Kui mööda Eestimaa poode käivad ringi mingid vastikud kontrollostjad, kes teevad idiootseid märkusi oma kaasmaalaste töö kohta. Kirjutage oma protokolle nii, et te teate, mis tagajärg neil on. Kirjutage sellest, mis on tõesti väljakannatamatult halb klienditeenindus, mitte ärge tehke sääsest elevanti! Ja huvitav, kuidas need kontrollostjad üldse öösiti magavad, kui nende tõttu on murega ärkvel emad, kes kasvatavad üksikvanemana ja miinimumpalga eest apsi ja kellele võib saatuslikuks saada tühja poe tagaruumi ukse peal tehtud kohvipaus. Oi kui vastik hakkab, kui ma kõigele sellele mõtlen. Piinlik ja vastik.