Hakatuseks üks värske lugu. Kolisin jaanuaris uude üürikorterisse, kaasas hunnik töökohustusi. Minu töö on kas ajakirjanduslik või ilukirjanduslik looming ning see kõik sünnib sealsamas, kus ma elan. Korter meeldis esmapilgul väga. Ega selle juures olegi midagi valesti — ilus, puhas, maitsekalt sisustatud, omanik tundub ka igati tore ja sõbrad elavad mul puha siin lähedal. Vaikselt aga hakkas minusse sugenema kahtlus, kas ikka tegin hea valiku. Minu eluaseme omanikul polnud selle tundega mingit pistmist. Kurjajuureks osutus hoopis kivisillutisega parkimisala mu teise korruse akende all, kuhu on mõned selle maja elanikud püstitanud korvpalliposti. Kasutamata parkla ei saa ju ometi tühjalt seista! Prõmaki. Prõmaki. Prõmaki. Mütaki. Mütaki. Mütaki.