Kuna mul ei ole mingit mõtet seda enam varjata (kirjutan sellest ka oma täitsa avalikus raamatus “Minu salajane elu”, mis varsti ilmub), siis olgu kohe öeldud, et olen oma elukese jooksul saanud kaks psühhiaatrilist diagnoosi. Esimene oli depressioon. Kui mulle sel ettekäändel pidevalt haiguslehti andnud arst kahtlustavaks muutus ja mind töölt viilimise eesmärgil simuleerimises süüdistas, sain uue diagnoosi — bipolaarsus. Lõpuks ka see ei pidanud paika ja olen pidanud nüüd virelema sootuks diagnoosita, ise hull nagu märtsijänes.
Tähendab, ma ise arvan sageli, et olen peast soe ja aeg-ajalt tundub see teistelegi nii. Sageli, kui teised mind hulluks peavad, ei arva ma ise küll, et mul midagi valesti oleks. Sama tihti, kui arvan, et nii, nüüd tegin midagi nii jaburat või ebakonventsionaalset, et hullus kiirgab minust nagu kolmesajavatine lambipirn ja kuma peaks Lätimaalegi ära paistma, lohutavad teised hoopis, et kõik tundub väga normaalne. See ajab koledasti segadusse. Ütlen seda küll huumoriga pooleks, aga sihukeses segaduses olen olnud suurema osa oma elust. Olen hull? Ei ole hull? Tahaks olla nagu teised, võtta mees ja koer, kasvatada lapsi, osta auto ja maja äärelinna, teha lillepeenraid, kududa ja mis iganes normaalne inimene minu vanuses peaks tegema — aga vot samas ei tahaks ka.
Vahel solvab mind, et hulluks peetakse. Seejärel võin solvuda, kui mind, vastuoksa, tahetakse nudida liiga tavaliseks (kas keegi maailma ajaloos on üldse unistanud tiitlist “harju keskmine” või “tavaline Mann”?).
AUTISM? OO, MIDAGI UUT!
Kuidagimoodi jõudsin oma otsingutega autismini. Nimelt arvas üks inimene, kes luges suures osas mu lapsepõlvest jutustavat “Minu Muhumaad”, et mul võis see vähemalt lapsena olla. Kirjeldus klappivat kahtlaselt hästi tema lapse praeguse käitumisega ning tollel olevat hiljuti diagnoosotud Aspergeri sündroom. Kirjutan “Minu Muhumaas”, kuidas olin kogu koolipõlve tõrjutud laps, hoidsin omaette ja eelistasin koolikaaslaste tegemistesse süüvimise asemel oma fantaasiamaailmas kujutletavate sõpradega mängida. Kirjeldan, kui kohmakas olin kehalise kasvatuse tunnis, viskasin palli selja taha ja jälestasin meeskonnamänge. Raamatus on juttu, kuidas mind vahel praegugi tabavad igasugused imelikud impulsid. Näiteks teen tööd veidral viisil, sööstude kaupa — nädal aega töötan ööpäevaringselt ja kurnan end välja, seejärel ei liiguta mitu nädalat lillegi.