Kosmeetikatööstus, kallid naised, on täielik bullshit. Sellisele järeldusele jõuan iga kord peegli ees, vaadeldes oma 41-aastast kortsuvaba (ok, peaaegu) nägu ja blondeeritud, aga täiesti heas konditsioonis juukseid. Kõike ei saa kasimatuse kaela ajada. Ma ei ole kunagi järjepidevalt näokreeme kasutanud ja igasugustest spetsiifilisematest ollustest nagu silmakreemid, päikesekaitse ja jumal teab mis, ei tea ma üldse midagi. Pesen vee ja hariliku seebiga — kui seda üldse teen. Kuna ma ei näe kriipsugi vanem välja kui religioosse pühendumusega enda eest hoolitsevad sõbrannad, võite ise järeldusi teha, kas ülikallis kortsukreem on vajalik või oleks mõistlikum see raha näiteks uue kleidi või lennupiletite alla panna. Lugesin hiljuti välismaisest väljaandest artiklit, kus keegi sealmaal menukas dermatoloog kuulutab, et näokreemide põhiline efekt on, et nahk jääb kunstlikust niisutusest sõltuvusse, ei suuda enda heaks ise enam midagi teha ja naha omanik satub nõiaringi, kust ta enam välja ei pääsegi. “Anna raha, loll bimbo, tõmbasime su korralikult orki!” nõuavad kosmeetikafirmad temalt seejärel iga päev.

Nahk ja juuksed hoolitsevad enda eest ise

Aga tagasi õndsa kasimatuse juurde. Nimelt avastasin selle põuarohke suve ja ka järgnevate kuude jooksul (kuna vesi pole ikka veel tagasi tulnud ja elame hetkel napi veevaru peal, mida vald meile organiseerib): ellujäämisõpikute väide, et kui nahk ja juuksed rahule jätta, taastub nende võime ise enda eest hoolt kanda, vastab täielikult tõele. Mida vähem kasutan igasugust keemiat, seda vähem on mul ummistunud poore ja igasuguseid vastikuid vinnipunne, lööbeid ja laigukesi, rääkimata sellest, et nahk, mille kaitsekihti naisteajakirjade manitsuste kohaselt kaks korda päevas “põhjalikult puhastades” maha ei nühita, ei kuiva ega kestenda. Sama kehtib juuste puhul. Mida vähem neid silikooni, õlide ja muu jama sisse mässida, seda ilusamaks ja tervemaks need lõpuks lähevad. Kuna end blondeerin, rikun juukseid nagunii, ainult tänu mu kasimatusele elavad juuksed selle jõhkra protseduuri kenasti üle ega lähe isegi otstest hargnema.

Tagasi rohujuuretasandile

“Taasavastasin,” oleksin pidanud enne oma uut eluviisi kirjeldama kukkudes täpsustama, sest sihuke tänapäeval algelisena tunduv elu oli mulle lapsepõlves ja nooruses tavaline argipäev ja mitte midagi halba sellest ei juhtunud. Kui üürisin vahepeal aastaid linnas korterit ja pidasin duširuumi ning sooja vett enesestmõistetavuseks, jõudis mul meelest minna, et suurema osa elust olen tegelikult elanud üsna samasugustes tingimustes nagu möödunud ekstreemsuvel. Mingit vannituba meie maamajas ei olnud — ei olnud seda veel kümnetel klassi- ja koolikaaslastel. “Appi! Kes nii elab?” oigasid kord tippmodellisaates peened linnatüdrukud, kui üks kaugest maanurgast saabunud neiu süütult kirjeldas, kuidas ta end toanurgas kausis peseb. Aga nõukaajal oligi maal nii. Käisime paar korda kuus end põhjalikumalt kasimas kilomeetri kaugusel lehmalauda dušinurgas, aga muidu igal hommikul enne kooliminekut loputasin köögis taburetile asetatud kausis silmnäo unerähmast puhtaks ning oligi kogu kupatus. Ma ei tulnud selle pealegi, et peaks midagi rohkem tegema. Peapesuga oli nii palju tegemist, et kuigi sageli seda ette võtta ei viitsinud — tuli kaevust vett tassida, seda puupliidil soojendada, siis joosta solgiämbriga edasi-tagasi. Võimalik, et me kõik haisesime. Võimalik, et me ise ei saanud aru, kui kasimata olime, sest kõik teised olid ka. Samas, nagu vanainimesed ütlevad, haisusurma pole keegi surnud.

Peapesu hommikul töökoha tualetis

Ka Tartusse tööle minnes ei paranenud mu elujärg kohe. Seal sain endale lubada ainult puumajas kööktoa üürimist. Koridori lõpus oli samasugune kuivpeldik nagu meil koduski ning pesin kausis, solgivee tassisin ämbriga kõrvitsapeenrasse. Kui tundsin, et vajan põhjalikumat puhastust, kõmpisin mõned korrad nädalas üle Toomemäe Pepleri tänava ühikasse, kuhu sai niisama sisse jalutada, ja käisin seal duši all. Pead pesin hommikul töökoha WC-s. Kas see elu oli õudne ja hirmus? Ma ei mäleta seda nii. Kui sa asju elementaarseks ei pea, on stressi kohe hulga vähem. Kui aga maale tagasi kolisin ja pidin uuesti kohanema, et pole kraanigi, kust vesi voolaks, sain kultuurišoki. Inimene on harjumuste ja kunstlikult tekitatud vajaduste ori.

Naised on orjad

Naine on aga patriarhaadi ori. Selle loosungi asemel võiksid feministid rohkem tähelepanu pöörata kosmeetikatööstusele (mis, tõsi küll, võibki patriarhaadile kuuluda). See röövib häbematult naiste raske tööga teenitud raha ja sunnib seda kulutama illusioonile. Nimelt arvan siiralt, et suur osa naisi ei julge mõttetutest näokreemidest ja muudest kallitest võietest ning “nooruse eliksiiridest” loobuda hirmu tõttu. Nad pole kunagi proovinud ilma elada. Nad ei teagi, kui mõttetud need asjad on, sest kosmeetikafirmade lõa otsas rippusid juba nende emad. Kui sa end igal hommikul ja õhtul ei kreemita, sured ära, sest oled siis nii vana ja kole, et isegi poemüüja keeldub sulle leivakoorukesi müümast — keegi ei astu sulle lähedalegi, rääkimata mehele saamisest (ehkki mulle on iga mees, keda tunnen, korrutanud, et mukkimine pole naise puhul ausalt üldse tähtis — no kes neid sõnu tõsiselt võtaks?). Peale hirmu müüvad kosmeetikafirmad meile emotsiooni. Ostad mingi uue möksi või huulepulga ja tuju on hulga parem. Ainult miks ei võiks emotsiooni saada mingil palju kasulikumal viisil, näiteks kultuurist ja looduses jalutamisest? Olen ise hakanud aina rohkem seda viimast proovima. Näen hullult ilusat päikeseloojangut ja enam ei tule pähegi, et peaks mõne hõrgult lõhnava näomaski endale näkku lööma, sest muidu oleks tuju paha.

Arvestades igapäevast pahtli ja võõba kihti kärbukski näolapp muidu ära…

Lõks, kuhu meid langema meelitatakse, on tõesti õudne. “Puhasta, kreemita, kasuta seda, teist või kolmandat vähemalt viis korda päevas!” kamandavad naistele suunatud väljaanded, sest neile makstakse selle eest raha — nende ellujäämine oleneb reklaamirahast, millest suure osa annab tööstus, kelle huvides see mantra on. Seda korrutavad tuntud kosmeetikud, meikarid, kuulsused — kõik nad kasutavad tooteid, mida naisi vanaduse ja surmaga ähvardades kasutama sunnivad, või on nad reklaamnäod, kellele kogu see plära samuti kinni makstakse. Viimastel aastatel on siia kompotti lisandunud Insta-influentserid ja ilublogijad. Instagrami-staaride puhul ma muidugi ei imesta jutu üle, et nahka peab imevahenditega puhastama — arvestades pahtli ja võõba kihte, mida nad endale iga päev näkku lahmivad, kärbukski nende näolapp muidu ära. (Kas keegi tõesti veel arvab, et nähtus nimega “kontuurimine” on midagi normaalset? Noored pringid naised, kel seda ei peaks küll üldse vaja minema, plönnivad end TUMEPRUUNI möksiga, üritades endale joonistada uusi kulme, nina, põsesarnu ja lõuajoont. Kas selline asi näeb päevavalguses päriselt veenev välja?) “Ida-Euroopa prostituut,” kommenteeris mu ema, kui ajalehes ühe Instagrami-kuulsuse pilti nägi. Ta arvab, et parem on olla kaks nädalat kasimata kui nii odav ja kole välja näha ja olen temaga nõus.