Aga tagasi õndsa kasimatuse juurde. Nimelt avastasin selle põuarohke suve ja ka järgnevate kuude jooksul (kuna vesi pole ikka veel tagasi tulnud ja elame hetkel napi veevaru peal, mida vald meile organiseerib): ellujäämisõpikute väide, et kui nahk ja juuksed rahule jätta, taastub nende võime ise enda eest hoolt kanda, vastab täielikult tõele. Mida vähem kasutan igasugust keemiat, seda vähem on mul ummistunud poore ja igasuguseid vastikuid vinnipunne, lööbeid ja laigukesi, rääkimata sellest, et nahk, mille kaitsekihti naisteajakirjade manitsuste kohaselt kaks korda päevas “põhjalikult puhastades” maha ei nühita, ei kuiva ega kestenda. Sama kehtib juuste puhul. Mida vähem neid silikooni, õlide ja muu jama sisse mässida, seda ilusamaks ja tervemaks need lõpuks lähevad. Kuna end blondeerin, rikun juukseid nagunii, ainult tänu mu kasimatusele elavad juuksed selle jõhkra protseduuri kenasti üle ega lähe isegi otstest hargnema.
Tagasi rohujuuretasandile
“Taasavastasin,” oleksin pidanud enne oma uut eluviisi kirjeldama kukkudes täpsustama, sest sihuke tänapäeval algelisena tunduv elu oli mulle lapsepõlves ja nooruses tavaline argipäev ja mitte midagi halba sellest ei juhtunud. Kui üürisin vahepeal aastaid linnas korterit ja pidasin duširuumi ning sooja vett enesestmõistetavuseks, jõudis mul meelest minna, et suurema osa elust olen tegelikult elanud üsna samasugustes tingimustes nagu möödunud ekstreemsuvel. Mingit vannituba meie maamajas ei olnud — ei olnud seda veel kümnetel klassi- ja koolikaaslastel. “Appi! Kes nii elab?” oigasid kord tippmodellisaates peened linnatüdrukud, kui üks kaugest maanurgast saabunud neiu süütult kirjeldas, kuidas ta end toanurgas kausis peseb. Aga nõukaajal oligi maal nii. Käisime paar korda kuus end põhjalikumalt kasimas kilomeetri kaugusel lehmalauda dušinurgas, aga muidu igal hommikul enne kooliminekut loputasin köögis taburetile asetatud kausis silmnäo unerähmast puhtaks ning oligi kogu kupatus. Ma ei tulnud selle pealegi, et peaks midagi rohkem tegema. Peapesuga oli nii palju tegemist, et kuigi sageli seda ette võtta ei viitsinud — tuli kaevust vett tassida, seda puupliidil soojendada, siis joosta solgiämbriga edasi-tagasi. Võimalik, et me kõik haisesime. Võimalik, et me ise ei saanud aru, kui kasimata olime, sest kõik teised olid ka. Samas, nagu vanainimesed ütlevad, haisusurma pole keegi surnud.
Peapesu hommikul töökoha tualetis