Katrin Pauts: sotsiopaadist mehe otsa koperdada on õnnetus, aga samasugune "sõbranna" on looduskatastroof

 (95)
Katrin Pauts: sotsiopaadist mehe otsa koperdada on õnnetus, aga samasugune "sõbranna" on looduskatastroof
Erakogu

Vaatasin Netflixist vägevat seebiooperit "Dirty John", mis põhineb tõestisündinud lool, kus mees suutis terve trobikonna naisi lolliks ja vaeseks teha. Sarjast koorus ka hirmuäratav seletus, miks need naised õnge läksid - "unelmate prints" rääkis neile täpselt seda, mida nad kuulda soovisid. Selline mesikeelne mees on eriti ohtlik inimtüüp, aga veel hullem on, kui koperdad oma eluteel sotsiopaadist "sõbranna" otsa. Uskuge, jubedamat pettumust pole võimalik kogeda.

Tahtmata seriaali sisu ette ära rääkida, piirdun ainult lühikese sisukokkuvõttega: edukas ja jõukas keskealine üksikema armub ülepeakaela kohtinguportaalist leitud nägusasse mehesse, kes väidab, et ta on Iraagis haavata saanud kangelaslik arst. Peale prestiižika ameti on mehel palju kinnisvara. Ta räägib naisele, kellega on alles äsja tuttavaks saanud, kui tore ja ilus too on ja kuidas ta ainult parimat väärib. Kuna naisel kõrvad juba meelitatult liiguvad, ei näe ta erilist ohumärki, kui äsjaleitud prints nagu muuseas pihib, et tal on kaela peal hull eksnaine ja lapsed, kes aina alimente nõuavad. Naisel ju on raha, mida nad saavad koos kulutada — milles küsimus! Põhiasi, et mees ainult heietaks oma mesijuttu, mida naine on kogu elu kuulda unistanud. Kõik see juhtus Ameerikas päriselt ja lõppes, muuseas, väga räigelt.


Seotud lood:

Mul ei ole vist vaja öelda, et see romantiline lugu läheb üsna kiiresti hapuks. Loomulikult ongi kõik sihuke enamasti liiga hea, et tõsi olla. Aga naine ei saa mehest enam lahti ning ainult osalt on see tingitud mehe salakavalusest. Kõige hävitavamad vaenlased on hoopis me enda soovunelmad, mis meid pimestavad ja ära lollitavad. Naine annab mehele veel mitu võimalust, kuigi talle on mõistusega võttes juba kõik selge. Mees on petis, aga mis siis. Mis teha, kui kõrvad nii väga igatsevad veel kord kuulda seda magusat juttu. Mis teha, kui hinges on nii suur soov, et see kõik oleks tõsi. Mis parata, kui see soov on koguni nii suur, et oled täie teadmise juures valmis faktidele läbi sõrmede vaatama.


Olin ekraani külge nagu kinni naelutatud, sest see kõik tuli mulle tuttav ette — kellele ei tuleks! Olen kindel, et igaühel on mingi sarnane lugu rääkida. Mu pereliige leidis samamoodi tutvumiskuulutuse kaudu mehe, kes hiljem osutus kõigeks selleks, mida ta algul väitis end kogu südamest põlastavaks — vägivaldseks alkohoolikust eksvangiks, kel ei olnud sendigi jagu maist vara, küll aga neli pettunud eksnaist ja nõudlik teismeline tütar. Valed hakkasid ilmsiks tulema kildhaaval. Esiteks selgus, et see mees tegelikult suitsetab ja joob, kuigi väitis end olevat suitsupõlgurist karsklase. Ja nii edasi, aina hullemani välja. Lahti ei saanudki temast enne, kui ta endale ise uue huvi- ja piinamisobjekti leidis.


Petisest mees on hull, aga sõbranna veel hullem


Olen sarnast käitumismustrit kohanud hiljem mitme oma naistuttava juures — leitakse niinimetatud unistuste prints, kellele mõeldakse tähed ümber pea, aga kui unelm hakkab mõranema, on neil sellest nii kahju, et vaatamata kõigile ohumärkidele hoitakse kümne küünega oma usust ja lootusest kinni. Aina andestatakse, aina loodetakse uuesti. Ja see ei kehti ainult meeste puhul. Sotsiopaate leidub igal pool. Kõige halvem variant on sotsiopaadist sõbranna — nende ees oled lõpuks veel haavatavam, sest päris kõike oma intiimsetest saladustest ei räägita ju ometi mehele, kellesse ollakse parasjagu armunud, vaid hoopis parimale sõbrannale.


Mu hea tuttav uskus aastaid tagasi, et leidis ühes naiskolleegis oma hingesugulase ja usaldas üsna lühikese aja jooksul tema kätesse kogu oma elu. Ka tema kõrvad jäid kurdiks hoiatustele, et kuidagi liiga kahtlaselt hästi on see uus noor sõbranna oma noore elu jooksul täpselt samu asju läbi elanud ja mõtleb elust täpselt samamoodi. “Ei, ei, ei! Jätke järele! Te lihtsalt ei saa aru — teie ei ole ju kõiki neid asju läbi elanud! Te ei taipa, milline side meie vahel on,” tõrjus sõbranna ja heasoovlikud hoiatajad taipasid oma jõuetuks meelehärmiks, et parem ongi vait olla, sest muidu võib veel ise vaenlaste nimekirja sattuda kui kuri ja õela keelega inimene, kes miskipärast tahab teise rõõmu tumestada. Ka see lugu lõppes väga halvasti. Väga raske oli hoiduda parastamast: aga mis me kõik sulle kõik see aeg ütlesime?


Samas oleksin väga silmakirjalik, kui ma üles ei tunnistaks, et ka mina olen noore ja rohelisena niisuguse osavast inimesetajujast sotsiopaadi õnge läinud. Ka tema ei olnud mingi mees, vaid samuti nn “sõbranna” või “tõbranna”, nagu teda nüüd mõnuga kutsun. See praegu Eestis väga tuntud inimene tundus kunagi nagu saatuse poolt mu teele saadetu — ta mõistis mind ideaalselt, oli ka elus sarnaseid asju kogenud, peaaegu kõik meie elukogemused ja õppetunnid olid nagu läbi kopeerpaberi lastud ning loomulikult olid meil kõik väärtushinnangud ühised. Oleksin võinud mürki võtta, et ta on mu salajane kaksikõde, kes kunagi sünnitusmajas ära varastati. Polnud saladust, mida ma talle poleks usaldanud.


Ma ei pea vist ütlema, et ta lõi mulle varsti noa selga, kõik mu suured saladused olid ilma mööda laiali ja kahetsesin oma usaldust ja pimedust kohutavalt. Ja ma ei pea vist ka seda ütlema, kui palju ängistust mulle põhjustab, kui jälgin praegu tervet hulka inimesi üha ja üha tema süütute sinisilmade, psühholoogiliste mängude ja emotsionaalse väljapressimise lõksu langemas. Mitte ükski hoiatus ei aita. Ta räägib, mida kuulda tahetakse — seda närvi on ta alati tabada osanud. Hoiatusi kuulama hakkavad alles need, kes on esimesed vitsad kätte saanud.


Midagi polegi parata ja vitsad tulebki saada?


Olen sellest jubedast inimesest viimastel aastatel palju rääkima pidanud, sest meil on ühine tutvusringkond. Kõik pajatavad nagu ühest suust sama juttu: “Kui tuttavaks saime, tundus ta nii siiras, armas, aus ja tore — mul oli juba esimese jutuajamise järel tunne, et olen teda kogu elu tundnud ja oodanud. Mind küll hoiatati tema eest, aga arvasin, et ollakse lihtsalt kadedad.” Ja mitte keegi — saate aru, mitte kuramuse keegi! — ei kuula hoiatusi enne, kui on ise terava kirvega abaluude vahele saanud. Jõuetusetunne, mis ainuüksi tema õlist naeratust nähes peale tuleb, on tohutult piinav. Mina ju tean, kui valusalt enam-vähem kõik varem või hiljem temalt petta saavad, kel pole mõistust temaga distantsi säilitada. Aga ma ei saa midagi teha. Pean ainult ootama, kuni järjekordne ohver minu juurde jõuab, sedapuhku juba jutuga: “Oeh, sa küll hoiatasid ja ma ei kuulanud, näed nüüd, mis juhtus. Me peame temast kõigile teistele ka rääkima!”


Oh, pole mõtet. Olen jõudnud arusaamisele, et kui ma ei taha endale vastiku ja õela nõia mainet, tuleb lihtsalt suu hammaste taga hoida nii kurikuulsa “tõbranna” kui ka iga teise niisuguse tegelase puhul. See ongi õppetund, mille igaüks peab elus ise saama. Ja teate, kui vaatate Netflixist seda seebikat, mida soovitasin, olete te nagunii sama üleolevad, nagu minagi olin (jah, vaatamata kõigele ma seda ikkagi just niisuguse pilguga vaatasin): “Appi, kui loll see naine on! Kuidas ta selline idioot on, et seda jura usub? Kui üks inimene on nii pime ja ogar, ongi ta oma saatuse ära teeninud.”


Noh, ehk ongi. Ise tean vähemalt seda kindlalt, et mina enam ühegi sellise manipulaatori lõksu ei kuku. Ja kui pidin seda valusalt õppima, on see ka üks väärtuslikumaid õppetunde.