"Ma ei näinud päikesekiirt mitte üheski asjas. Mäletan, et suutsin nutta 14 tundi järjest, väikeste vahedega. Kõik oli hästi pime, tume, sünge, hirmsad unenäod... Selline tunne nagu seisaksin põrgu väravas!" kirjeldab ta.

"Kõige ägedam periood oli siis, kui poiss oli neljakuune. Kui keegi oleks mulle sel ajal öelnud, et sa pead minema näiteks Jaapanisse, et see valu ja ärevus ükskord läbi saaks, siis ma oleksin hakanud kasvõi paljajalu minema. Nii väljakannatamatu oli see!"