Keeldun vanaks hakkamast!
"Kuidas sa julged kanda nii lühikest seelikut, mina ei söanda juba viis aastat sellist selga panna!" teatab mulle 25-aastane noor ja ilus naine. Miks, jääb mulle mõistmatuks. Minu meelest on miniseelik sellises vanuses ja heas vormis naise seljas igati esteetiline.
Aga ilmselt ei olegi põhjus kehas, vaid hoopiski peas.
Üks umbes kolmekümnene, aga üldse mitte noorena mõjuv naine ütles mulle, kui teda peole kutsusin, et teda ei huvita peod, tantsimine ja muu selline, sest ta on hingelt vana. Ilmselt seletas ta selle lausega ära 18-aastaste tädide fenomeni, mis mind alati hämmastanud on. No lihtsalt on kohe olemas inimesed, kes justkui polegi kunagi noored olnud. Asi polegi nii väga selles, mida nad teevad või tegemata jätavad, vaid pigem milleski olemuslikus — kehahoiakus, kõnnakus, ilmes, suhtlemismaneeris ja muidugi ka riietumisstiilis.
Mäletan, kui sügavat muljet avaldas mulle ülikoolis üks umbes viiekümnene naisõppejõud, kes käis loengut andmas mereroheliste küüntega. Need küüned olid vastuolus traditsioonilise ettekujutusega tema vanuses naisest ja õppejõust, aga igati kooskõlas kogu tema isiksusega. Vaatamata sellele, et jooned ta näos reetsid elukogemust, oli kogu ta hoiak ja olemus täiesti ajatu, ta oli justkui haldjalikult hõljuv, puhta naiselikkuse kehastus.
Kui sain 30, tabas mind mingisugune täiskasvanuks saamise kriis. Vaatasin oma kappi täitvad miniseelikud üle ja mõtlesin, et huvitav, kas mul kõlbabki neid enam selga panna? Mäletan, et kümme aastat tagasi tundus mulle, et kolmekümnesed on ikka täitsa vanad juba. Mind tabas hirm — äkki mõjun lapsikus minis täiesti naeruväärsena? Kas peaksin hakkama endale hoopis igavaid kostüüme soetama, ehkki mulle selline stiil kohe üldse ei meeldi?
Siis aga veetsin paar mõtlikku tundi peegli ees. Panin neid „kahtlaseid“ riideid üksteise järel selga, vaatasin ennast ja proovisin aru saada, mis tunne mul on. Ja mõistsin lõpuks, et tunne on täpselt samasugune nagu viis või kümme aastat tagasi. Kehaga on mul vedanud, olen tunduvalt paremas vormis kui nii mõnigi 15-aastane, kes süüdimatult poolpaljalt ringi jookseb, mis pagana pärast peaksin ma siis ainuüksi sünniaasta tõttu loobuma millestki, milles ennast hästi tunnen? Milleks kolida vabatahtlikult elama endaehitatud vanglasse?
Ilmselt tasubki vaadata vähem kalendrisse ja rohkem peeglisse, veelgi rohkem on mõtet heita pilk aga sügavale iseenda sisse. Teada värk, isikupäraseid saadab alati ja kõikjal õel klatš. Aga kindlasti saadab neid ka samasugune imetlus, nagu mina tunnen näiteks selle õppejõu ja üldse julgete isiksuste vastu. Igal juhul eelistan olla kooskõlas pigem iseenda kui nö ühiskondlike (ehk siis kellegi teise) normidega.
Eks keha ja hing ole ikka ju omavahel kooskõlas. Kõik, mis toimub meie hinges, avaldub meie näos ja kehas. Kui tunneme end ise vanana, siis paistame sellisena ka välja. Ja vastupidi.
Leppisin endaga kokku, et minid jäävad. Samamoodi jääb erkoranž küünelakk, roosad tennised ja muu varustus, mida paljud minuvanused enam eakohaseks ei pea. Ja kui mul peaks 50-selt tulema tahtmine panna jalga näiteks neoonrohelised põlvpüksid ja minna välja tantsima, siis seda ma tõenäoliselt ka teen. Sest ma võin!
