Kerttu Rakke: ideaalse naise otsinguil
Minu lapsepõlves võttis nii mõnigi neidis tõsiselt ütlust „kakskümmend kaks — viimane taks!” See tähendas, et hiljemalt 22-aastaselt tuli tanu alla saada. Ei lohutanud see, et kakskümmend kuus pidi taas „lootus uus” olema.
Praegu on numbrid ja eesmärgid küll teised, ent probleem siiski sama. Usun, et on vähe üle kolmekümneaastaseid vallalisi naisi, kelle käest mitte keegi pole küsinud: „Noh, sa ei hakka veel mehele minema või?” See pole naisele endale ehk probleemina tundunudki. Aga „ühiskondlik” surve meenutab, et see võiks olla probleem.
Aeg-ajalt ilmub netis nimekirju „10 asja, mida peaks tegema enne kolmekümneseks saamist” vmt. Näiteks — pakun vabalt — olla kõrvuni armunud, südamevaluni pettunud, proovinud bikiinipiirkonna vahatamist ning juhusuhet. Seda kõike tuleks teha enne kolmekümneaastaseks saamist, sest pärast seda on ju loomulik, et esikohal on (järjekordse reeglistiku kohaselt) korralik töökoht, armastusväärne elukaaslane ja oma kodu. Kui need olemas, siis tulevad lapsed.
On ka nimekirju, kus kirjas, missugune peab olema ideaalne naine. Näiteks ei tohi ta mehega näägutada maas vedelevate sokkide pärast, vaid peab tolereerima mehe sõpru ja õllelembust, samuti peaks ta tahtma mehega sageli seksida ega tohi iial mehelt küsida: „Kas ma olen selles kleidis paks?” See kõik on tõepoolest kaunis… jube. Kui muidu masendust ei teki, siis ennast ja oma elu selliste „edetabelitega” võrreldes tekib kindlasti.
Näiteks elukaaslane — äkki ei ole ta siiski õige, mis sest, et tema kaisus on hea olla? Või — kas pikas perspektiivis on tore töö, mis pakub naudingut, ent millega pangast eluasemelaenu ei saa? Rääkimata siis lastest, kes on tulnud ise, mitte plaanitult, või kes kohe kuidagi tulla ei taha.
Laste tulek sünnitab uusi reegleid, näiteks, mida peab laps teatud vanuses teha oskama. Kui teeb hiljem, on noor ema ahastuses ning ümberringi leidub palju silmakirjalikke kaasatundjaid, kes emmega kaasa nuuksuvad. Lohutuseks — nn „õigel ajal” kõndima-rääkima hakkamine ei pruugi ära hoida arenguprobleeme hilisemas elus, seda eelkõige emotsionaalse intelligentsuse vallas.
Pettumus on ka see, kui oma arust käidki korralikult reeglite järgi, nagu eale ja positsioonile kohane, aga tolku sellest pole. Viimasel ajal olen ma aina rohkem kuulnud meestest, kes peavalu ettekäändeks tuues seksist loobuvad ning naisele-lastele vähest korraarmastust ja paksuksminekut ette heidavad.
Ja muidugi alkohol. Üks mu sõbranna ütles, et ta ei saa vastata ettekujutusele ideaalnaisest, sest kuigi ta ei keela mehel õllejoomist, tahab ta seda teha ka ise, mehega koos. Tean töömesilasi ja koduperenaisi, kes end aeg-ajalt väikse napsuga rahustavad. Koduperenaised, muide, sagedaminigi kui kontoritibid — nende salarõõmud jäävad ju nelja seina vahele ega ole võõrastele inimestele nähtaval. Jah, muidugi on ka nimekirju, kus loetletud, mille poolest on väike kogus alkoholi tervisele kasulik, ent need jäetakse parema meelega kõrvale, kui tegemist on naisterahvaga ning võimalusega teda hukka mõista.
Etteheited, et teed tööd liiga vähe või liiga palju, saad lapsed liiga noorelt või liiga vanalt, pidutsed liiga palju või ei pidutse üldse — need tulevad ainult kadedusest. Enamik koduperenaisi kadestab aeg-ajalt vallaliste karjäärinaiste võimalust vaid iseendale elada, üksikute töömurdjate kadedus koduperenaiste elu vastu lööb välja paarkümmend aastat hiljem. Hukkamõist tuleb mõlemal juhul üsna kohe.
Olgu hukkamõistjateks naised või mehed, ikka on sel vaid üks eesmärk — kurvastada. Nn kirjutamata reeglitega relvastatult tuleb see paljudel väga hästi välja.
Ma ei taha öelda, et kirjutamata reeglitele peaks vastupidiselt tegutsema — kolmeteistkümneselt lapsesaamine või viiekümneaastaselt teleekraanil kurnäutamine pole teab mis saavutus. Tahtsin vaid märkida, et õnnelikuks ei saa, kui võtad tõsiselt igasugu põmmpäiseid ettekirjutajaid, ükskõik kui targad või õiged nad ka ei tunduks. Tuleb kuulata ennast. Ja kui kahtled, siis ütle „ei”!
