Kerttu Rakke: Jälle välismaa meestest ja Eesti naistest

 (111)
Kerttu Rakke: Jälle välismaa meestest ja Eesti naistest
Scanpix

Kui ma olin laps, ei olnud mul kahtlustki, et kui ükskord abiellun, siis kindlasti vaid Eesti mehega. Oma osa sellisel mõtlemisel oli muidugi ainult eestlastest koosneval tutvusringkonnal ning sinimustvalgetel kaheksakümnendatel.

Minu kindlameelsus lõi kõikuma, kui armusin mõned aastad hiljem kõrvuni ühte poolvenelasest noormehesse. Hakkasin alles siis aru saama, et rahvus, eriti kui elatakse samal maal, räägitakse sama keelt ja ollakse sama meelt, on üsna väheoluline asi. Rahvuse mõiste muutus mulle järjest väheolulisemaks, mida rohkem tekkis mu tutvusringkonda teisi keeli emakeelena rääkivaid inimesi. Pealegi — mis loom on täiesti puhas eestlane?

Kui räägitakse Eesti naisest ja välismaa mehest, on kadetsejatel ja hukkamõistjatel esimesena süüdistuseks raha. Jah, kui mõelda, kui kõrge on keskmine palk näiteks Norras, on põhjust samal erialal töötaval eesti mehel kadetseda küll. Samas aga ei ole need summad ka nii suured, et vaid mehe palga pärast kodust minema joosta. Seda enam, et välismaist palka saavad praegu ka paljud Eesti mehed. Nõukogude ajal oli taolisi jooksjaid küll, nii Tallinnas Viru juures, kus peamisteks „objektideks” olid soomlased kui ka näiteks Võrus, kus kaheksakümnendate algul olid piimakombinaati ehitama tulnud Taani ehitajad kuumad mehed vaid seetõttu, et nendega abielludes sai Eestist ära.

Tõmmudele „sõstrasilmadele”...
... kel iga tšarterreisiga nädalaks uus „igavene armastus” saabumas, ei ole mingi vaev tekitada ületöötanud ja alakepitud blondis kontoritibis kõiki neid tundeid, mis raamatuist loetud või seepidest nähtud.

Kui Eesti naine läheb välismaale õppima ja töötama, siis reeglina saab ta seal piisavalt head palka, et mitte raha pärast välismaa mehele minna. Tean üsna mitut naist, kes läänes hariduse saanud ja väga tasuvat töödki teinud, ent siiski Eestisse (ja Eesti meeste juurde) tagasi tulnud. Nagu ütleb Hiina vanasõna — puu võib kasvada ükskõik kui kõrgeks, aga tema lehed kukuvad ikka juurte peale. Kodumaa-armastuse kõrval on tihti üsna mõjuvaks põhjuseks meie Ida-Euroopa päritolu: me võime ju siin olla uhked, et oleme blondid ja valged, ent postsovetlik päti-litsi kuvand on Lääne-Euroopas määravam kui nahavärv. Eriti siis, kui mehekandidaadid vanadest jõukatest suguvõsadest.

Üheks põhjuseks, miks Eesti naised välismaa mehi tahtvat, peetakse libedat keelt ja loomulikuna väljakukkuvaid komplimente. See muidugi on suures osas tõsi. Isegi Vene mehed, kes ei ole meist kultuuriliselt kuigi palju erinevad (ma pean silmas korralikke tüüpe, mitte lärmakaid pätte, kes tänavapildis tooni annavad), on naiste suhtes palju tähelepanelikumad ja hoolivamad. Eesti mehed võtavad naisi pigem sõpradena, ja see on ka väga tore — kuni teatud piirini. Ehk tuleb just selles liigses kambamehelikkuses otsida põhjust, miks täiesti normaalsed ja edukad eestlannad käivad meie suure euroriigi lõunaosariikides või Türgis-Egiptuses seksiturismi sildi all armastust otsimas ning isegi lapsi tegemas?

Siinkohal tuleks muidugi süüdistada ka neid naisi endid, kes igasugu barbaracartlandite, norarobertsite, rosamundepilcherite ja ingalinströmide mõjul endale ei-tea-mida ette kujutavad ning sedasama segast värki meestelt selge ja puhtana oma jalge ette laotatuna ootavad. Tõmmudele „sõstrasilmadele”, kel iga tšarterreisiga nädalaks uus „igavene armastus” saabumas, ei ole mingi vaev tekitada ületöötanud ja alakepitud blondis kontoritibis kõiki neid tundeid, mis raamatuist loetud või seepidest nähtud.

Loe veel

Üks noormees kurtis kord...
... et oli oma elukaaslasele valmistanud ette romantilise õhtu: töölt tulles ootas tütarlast kuum vann, mille ümber põlesid kümned küünlad, ja jahutusnõus šampanja. Välisuksest vannini viis roosiõielehtedest rada. Praktiline eestlanna saabus koju, vaatas toimuvat ning küsis tüdinult: „Ja kes selle lõpuks ära peaks koristama? Mina vä?”

Samas ei ole romantikapuudus ka Eesti meestele, eriti nooremale põlvkonnale, sugugi võõras. Üks noormees kurtis mulle kord, et oli oma elukaaslasele valmistanud ette romantilise õhtu: töölt tulles ootas tütarlast kuum vann, mille ümber põlesid kümned küünlad, ja jahutusnõus šampanja. Välisuksest vannini viis roosiõielehtedest rada. Praktiline eestlanna saabus koju, vaatas toimuvat ning küsis tüdinult: „Ja kes selle lõpuks ära peaks koristama? Mina vä?”

Erinevalt Eesti mehest ei istu „sõstrasilmad” hommikust õhtuni arvutis ning tunduvad seetõttu „ehedamad”. Vaevalt aga keegi nende piiratud donžuanidega tegelikult üle kahe nädala suhelda viitsiks! Samas tähendab ka haritud ja põhjamaiselt rahuliku tüübiga abiellumine tihti põgenemist reaalse elu eest oma fantaasiatesse. Romantilisteks tunneteks annab teinekord põhjuse täiesti labane keelebarjäär: partneri väljaütlemata sõnade kohale kujutletakse just neid mõtteid, mida ise mõtled või teiselt ootad. Aga möödarääkimisi, eriti kõrvuni armununa, esineb ka sama emakeelt rääkivatel inimestel. Sõltub inimestest endist, kas möödarääkimistest saab probleem või kasvatakse kokku.

Kui natuke ringi vaadata, siis ei ole need naised, kes välismaa(le) mehele läinud, suvalised saamatud blondiinid kõrvaltänavast. Välismaa mehega on abiellunud ja/või lapsi saanud paljud tuntud Eesti naised. Kõige tuntum on muidugi Anu Saagim, kes lausa kaks korda soomlasega abiellunud, ent sinna ritta mahub ka vähemalt kaks missi (Cathy Korju ja Kadri Väljaots), ajakirjanik Katrin Buchanan, valvefeminist Barbi Pilvre…

Kõige karmim näide välismaalasega abiellunud Eesti naisest on muidugi Lydia Koidula, kes lätlasest arstiga Kroonlinna kolis. Mida olekski tal siin teha olnud? Tark ja hea huumorisoonega naine (meenutatagu tema näidendeid!) sai kodumaal pateetilise isamaalauliku ja (Võru naiste poolt Kreutzwaldiga suhtlemise tõttu) litsi tiitli külge ja nn Eesti mehed olidki tema jaoks kadunud. Kes imetles eemalt, kes põlastas näo ees — mõlemal juhul enesekriitiliselt aimates, et ise Lydia tasemeni küündimiseks nõrgaks jääks…

Jah, ka ma ise pole välismaa meestega suhtlemise „patust” puhas. Viimastel aastatel olen ma lähemalt suhelnud vaid välismaa meeste või välismaal elavate Eesti meestega, sest nemad ei tea ega tahagi teada mitte midagi Eesti kollase ajakirjanduse konnatiigist. Need mehed on oma pildi minust kujundanud ise, mitte lasknud seda teha Eesti lapsajakirjanikel. Minu tütre isa on sündinud teisel pool maakera ja ta pole isegi minuga samast rassist. Ma ei uhkelda sellega, aga ma ei näe ka põhjust häbeneda. Nii lihtsalt juhtus. See on minu elu.

Selle kirjatüki eesmärk pole Eesti mehi maha teha — nii tõmbaksin ju vee peale oma sõpradele, sugulastele ja ka oma pojale! Nagu juba algul mainisin, pole rahvusel minu jaoks erilist tähtsust — kuni keegi ennast oma rahvuse tõttu paremaks ja õigemaks ei hakka pidama. Igal juhul on Eesti naiste seas just nendel Eesti meestel rohkem lööki, kes iial ei tee solvunud etteheiteid à la „nojah, välismaa mehed on muidugi paremad, mina sulle ei kõlba, mis?”