Kerttu Rakke: Kuidas beebiga lennureisile minna
Nüüd, tundub, saan tagasi kõik oma kurjad mõtted ja olen sunnitud kunagisi tõekspidamisi ümber hindama: nimelt reisin nüüd koos oma aastase pisitütrega ja talun kurje pilke, kui mu laps pisut pahuramat häält teeb. Talun neid rahulikult: no mida nad siis ronivad lennukisse, kui kaaskodanike hääled neid häirivad?
Miks lapsed karjuvad?
Kui muidu lennuajal võib süüdistada ahistavat turvavööd ning lapse jonnakust, siis õhkutõusu ja maandumise ajal on asi tõsisem: laste kõrvad on palju õrnemad kui täiskasvanuil. Beebile on raske selgeks teha, et kui kõrvad lukku kipuvad minema, tuleks haigutada või neelatada. Ja nagu teisi emotsioone väljendatakse häälitsustega, on selge, et ebameeldiv ja harjumatu kõrvalukustus põhjustab nutu. Hea on, kui on võimalik õhkutõusude ja maandumiste ajal lapsele midagi joota. Suuremate laste puhul päästab klaaskomm või närimiskumm.
Lendamise ajal tuleb iseennast ära unustada ja keskenduda lapse meelelahutusele. Hästi mõjub vaikne laulmine — lennukimüra on piisavalt vali, et ei pea kaasreisijate ees häbenema oma koledat häält, kui lapsele tasakesi laulad. Igasugu salmikesed („Pätsi-pätsi kakku” jne) on samuti omal kohal. Ja muidugi on hea, kui lapsele meeldib ema süles magada. Lennuki surin mõjub uinutavalt suurele osale lastest ja ka täiskasvanutest.
Kõik lapsed on erinevad ja kui su laps tõepoolest ei suuda ühe koha peal püsida või ei salli suurt hulka inimesi, on mõttekam kaaluda reisi edasilükkamist aega, kus ta on suurem ja loodetavasti mõistlikum. Mitte ainult kaaskodanike, vaid eelkõige lapse ja tema vanemate psüühika huvides.
Alati ei ole lapse virila oleku põhjuseks tema võõrastamine või kärsitus, teinekord on „süüdi” ema ise. Väike laps tunnetab ära, kui ema kardab midagi — näiteks lendamist või isegi seda, kuidas laps end reisi vältel üleval peab. Ema ebakindlus süvendab lapse ebakindlust ja nii on loomulik, et laps ei rahune, kui närviline ema teda vait manitseb. Kui võimalik, on sel juhul targem anda laps isa, vanavanema või mõne teise reisikaaslase sülle, kes endas kindlam.
Et reisihirmu oleks vähem, tuleb teha kõvasti ettevalmistusi, näiteks selles osas, mida kaasa võtta.
Kõik me teame, et vedelikku tohib käsipagasis kaasas olla vaid 100-milliliitristes anumates ning eraldi kilekotti pakitult. Ei hakka siinkohal irisema seaduse mõttetuse üle ega arutlema, mismoodi on grip-kilekott võimeline mu vedelat meigikreemi ohutumaks muutma ja kui palju muutub see ohtlikumaks, kui teda on rohkem kui 100 ml. Seadus on seadus ning kui lennata tahad, tuleb ise tark olla.
Väikesed lapsed vajavad piima ja piimasegusid. Rinnalastega on lihtne — kui pole (vale)häbi, võib imetada igal pool, või siis minna toitmiseks eemale, kas või lennuki kempsu. Kunstliku toiduga on keerulisem. Tasub võtta kaasa mitu lutipudelit, igaühes 100 ml keedetud vett, siis saab vajadusel kas vett kokku valada või siis stjuardessilt või lennujaama baaridaamilt ülejäänud osa kuuma vett paluda — leiget, lapsele sobivat vett, on raskem hankida kui külma või kuuma. Muide, mul on tulnud ette juhus, kus pidin turvakontrollis ühe lutipudeli avama ning seal olevat vett maitsma — tõestama, et ei vea midagi mürgist ega ohtlikku. Tobe muidugi, aga mine tea, ehk oli sellel turvatädil isiklikke probleeme titemammadega, ehk lõi mõni minusugune talt mehe üle või mis iganes. Parim, mida taolisel puhul teha, on säilitada rahu, naeratada ja tänada.
Samuti peaks kaasas olema ühekordseks toidukorraks vajaminev täpselt välja mõõdetud ja väikestesse topsidesse pakendatult piimasegu pulber. Parimad selleks on Herbalife’i keeratava kaanega topsikud (saab osta Herbalife’i edasimüüjailt), kuhu näiteks mahub täpselt seitse kulbitäit Aptamili, aga kindlasti on olemas ka teisi sama häid pisitopse.
Kui laps on suurem ja alla aastaste piimasegusid ei taha, on asi keerulisem. Lutipudelist piima tahetakse ju endiselt! Lennukist võid osta küll spetsiaalseid parfüüme ja alkoholi, aga mitte piima. Igas lennujaamaski pole võimalik piima osta. Ka siin tuleb appi mitme pudeli süsteem — paned igasse pudelisse 100 ml piima ja lased siis stjuardessil või lennujaama baaridaamil seda lapse söögiajaks soojendada. Kui lennureis tõotab olla pikem, on tark osta kõrgpastöriseeritud piima.
Eesti väikelaste lemmikud on kamapallid. Maitsetud ja mõttetud junnid, aga täiesti asendamatud alates 6. elukuust! Nende lennukisse kaasavedamine on üsna riskantne, sest kui nende vedamiseks mõeldud topsik kogemata ümber läheb, on jama palju. Parem on võtta kaasa näkileibu, millest siis lapsele krõbistamiseks tükikesi murda. Maitse on neil parem ning krõbistamine pakub lapsele nii tegevust kui ka kõhutäidet. Näkileib on piisavalt kõva, et mõnusalt lapse igemeid sügada, ent sulab kiiresti ega jää kurku nagu puuvili.
Kindlasti tuleks käsipagasisse kaasa võtta paar mähet rohkem kui tavaliselt selle aja peale kuluks — ei või iial teada, kas lend hilineb või mida teeb lapse seedimine enne sihtkohta jõudmist. Samal põhjusel on mõttekas võtta kaasa ka üks täiskomplekt vahetusriideid. Loomulikult on hea, kui on kaasas tavalisi pabertaskurätikuid, niiskeid beebisalvrätikuid ja niiskeid salvrätikuid plekkide eemaldamiseks.
Ja muidugi mõned mänguasjad — kaisuloom ja teised pehmed mänguasjad-raamatud, mis ei tee häält. Mõned lennufirmad kingivad lastele mänguasju, aga pole mõtet sellele loota.
Ema ja lapse tuba
Tsiviliseeritud maailmas on väikelastega reisimine normaalne ja sellepärast on igas endast lugupidavas lennujaamas nn ema ja lapse tuba. See on ruum, kus saab lapse mähkmeid vahetada, teda vajadusel pesta ja toita. Tallinna lennujaam on muidu päris tore — uhked poed ja isegi laste mänguplats — aga ema-lapse toas puudub kempsupott. Jah, tundub imelik, aga tegelikult on see väga vajalik — ka emad pissivad, muide.
Kui reisiseltskond on suurem, saab ema kempsu minnes jätta lapse kellegi teise hooleks. Kui aga reisitakse lapsega kahekesi, on asi pisut keerulisem. Käruga ei mahu laps tualetikabiini, ilma käruta aga on väikesed masuurikad võimelised roomama kabiiniseinte alt läbi ei-tea-kuhu. Emal, püksid rebadel, on raske lapsel silma peal hoida.
Selles mõttes on mulle kõige sümpaatsema mulje jätnud Pariisi CDG lennujaam. Muidu on mõlemad terminalid parajad peavaluallikad (juba prantslaste märgistus-süsteemid on kummalised — näiteks otsesuunda tähistab mitte üles-, vaid allapoole suunatud nool), aga ema-lapse tuba on kui tõeline oaas. Kempsupotte on sealsetes mähkimisruumides lausa kaks: üks täiskasvanutele, teine, suurema väiksem kloon, lastele, kes suurte potile ei ulatu.
Reisimise rõõmud
Võib tunduda, et lapsega reisimine on väga keeruline, aga tegelikult ei ole. Alla kaheaastase lapsega reisimisel on hoopis äraütlemata palju plusse. Esiteks pileti hind, mis on võrreldes täiskasvanu pileti hinnaga lausa olematu. Teiseks — kümme lisakilo pagasisse. Beebil on küll kaasas hulk riideid, aga isegi lemmikmänguasjadega koos ei kaalu see hulk kümmet kilo. Emal aga on ju vaja võtta kaasa vähemalt kahed kingad? Parfüümipudelid ja teksapüksid ju kaaluvad samuti üsna palju?
Enamik lennusaatjatest ja lennujaama töötajaist on väikelapsega reisijate suhtes väga sõbralikud ja tähelepanelikud. Mida kaugemal Eestist, seda sõbralikumad on ka tavalised inimesed väikelaste vastu. See on tegelikult kummaline: meie väikese rahvuse ja madala iibega riigis ei armastata beebisid nii, nagu mujal, kus rahvast rohkem ja iive kõrgem. Mul on palju ette tulnud juhuseid, kus müüjatarid unustavad oma töö ja teevad mu lapsele ninnu-nännu, ja mitte sellepärast, et minu laps oleks kuidagi eriline — armastatakse kõiki lapsi, sest nad, pisikesed, on ju nii-ii armsad!
Mõnedes muuseumides ja uuemates metroojaamades on lapsega isegi mugavam käia kui ainult täiskasvanute seltskonnas. Väikelapse käruga on õigus sõita liftiga, minna väljaspool järjekorda hoopis avaramatest väravatest läbi jne. Rääkimata abistavatest kätest, mis sirutuvad emade poole kohe, kui käru ees on paar trepiastet.
