Kerttu Rakke: naiseks olemisest 20 aastat tagasi ja nüüd
1991. aastal oli elu võrreldes 1987. aastaga muutunud — kõik senised (pealesunnitud) poliitilised põhimõtted olid pea peale keeratud ja unistused suured — aga tõelised muutused olid alles ees. Muidugi on praeguseks kogu maailm muutunud — näiteks telefoniga helistamine aastal 1991 ja 2011 on kaks täiesti erinevat asja. Internetist polnud siis enamik maailmas kuulnud. Palju aga oli tol ajal Eestis sellist, mida mujal maailmas ei olnud ja mis eelkõige mõjutas naisi, kes oma pere söögilaua ja garderoobi eest hoolitsema pidid.
Unustamatu talongisaaga
Kakskümmend aastat tagasi oli nn talongiaeg. Talongide eest sai viina, suitsu, suhkrut, seepi ja pesupulbrit, aeg-ajalt olid talongi eest saadavad isegi sokid, tikud ja leib. See muidugi tähendas kõva musta turgu — talongid olid tasuv valuuta. Suitsumehed olid alati õnnelikud, kui mittesuitsetajana neile oma suitsutalongid ära andsin. Eriti hea oli, kui keegi lähedastest töötas trükikojas, sest praagiks sai tunnistatud nii mõnigi poognatäis talonge. Teise maakonda kolimise korral tuli anda järelejäänud talongid kohalikule omavalitsusele ning uued talongid sai uuest omavalitsusest. Talongid olid nummerdatud, maakonnalehtedes ilmus pidevalt info, mis numbrit kandvad talongid millegi jaoks on. Suur oli rõõm, kui mingit toodet oli kummalisel põhjusel tulnud kaubabaasi rohkem ning seda müüdi ka ilma talongita. Siis osteti kohe kuhjaga varuks! Varumine oli tõeliselt tõsine teema: nii mõnelgi vanamemmel on kodus veel vene ajal varutud seepe, ka mul endal on paar komplekti voodipesu, mis toodetud Nõukogude ajal. Praegusel ajal tuleb millegi varumine vaid siis kõne alla, kui eriti soodsalt saab — kõike ju on, aga raha kipub nappima.
Poed olid võrdlemisi tühjad. Oli aegu, kus mõnes poes olid lihtsalt tühjad riiulid, mõnes aga oli komplekteerijal ilmselt igav olnud — riiulite viisi porgandikuubikud purgis ei tekitanud tunnet, nagu kaupa tegelikult oleks. Midagi leiti süüa ikka, kuna inimesed olid harjunud lihtsate toitudega ning tavaliselt tehti ise süüa. Peaaegu kõigil oli oma aiamaalapp või sugulane maal, kelle käest sai köögivilju ja ehk isegi liha. Mäletan, et ka meil kasvas tol aastal maal kaks siga, kes hiljem villiti maitsvalt pooleliitristesse konservipurkidesse. Mingist kolesteroolist, tselluliidist või paksuksminekust ei olnud juttugi, kui konservirasvaga suur pannitäis kartuleid ära sai praetud, ülejäänud konserviliha sinna sisse segatud ja õega kahepeale (pisut ikka lapsele ka) nahka pandud. No eks oli tegemist ka täiesti säilitusainetevaba toiduga… Pigem mäletan tollest ajast, et kogu aeg oli isu „millegi hea” järele. Kui poes kommi saada ei olnud, kõlbas isegi tükisuhkur.
1991 aasta revolutsioon — kaabeltelevisoon ja second handid
Tookord õmmeldi ise päris palju, nii lastele kui endale. Peamine lõikematerjal saadi Burdadest — sealsed lõiked olid klassikalisemad ja istusid paremini. Riiete kohendamine moodsamaks oli samuti teema, näiteks vanadest teksadest said lapsele teksapüksid ning erinevatest riideribadest moekas kirju jope.
1991. aastaks olid jõudnud Eestisse sellised muu maailma hüved nagu kaabeltelevisioon ja second hand kauplused. See muutis mõtlemises päris palju: äkitselt sai osta näiteks Lee või Wrangleri teksaseid ja vaadata MTV-st moodsaid muusikavideoid. Inimese tunne oli! Eriti mõnus tunne oli, kui mõni sõber oli välismaal käinud — siis sai koos valuutapoodi mindud ja näiteks banaani ostetud. Või siis tampoone, sest mujalt neid ei saanud. Olid vaid järjekorrad apteekide uste taga, kui vatti müügile tuli… Brrr!
Naise roll on 20 aastaga tublisti muutunud
Naiseks olemine oli üldse teistsugune. Reegleid, mida kõlbab teha ja mida mitte, oli rohkem. Hukkamõistu igasugu üleastumiste pärast oli rohkem, sest oldi harjutud elama vaikselt ja tähelepandamatult, kartes hirmsat moodi seda, mida teised arvavad. Seksi mõttes olid teed pisut lahti läinud, juba olid ilmunud raamatud seksuaalsuse ajaloost ning pidevalt ilmus ajakiri Maarja (mis hiljem sai Maajaks). Need aga olid nn nišitooted, taolisi nipinurki nagu praegu naisteajakirjades, à la „üheksa reeglit vapustavaks suuseksiks” või „kümme erinevat viisi orgasmi saamiseks” ei olnud kusagil.
Naine pole tänapäeval enam tasuta kokk ega koristaja, sest kodumasinad on võimsamad ja teevad palju tööd ära. Kodutöid tegev mees pole enam mingi haruldus, nii mõneski kodus on söögitegemine hoopis meeste õlul, kuna neile meeldib see, ja erinevalt kahekümne aasta tagusega on ka materjali ning retsepte, millega katsetada. Paljudel pereemadel ei jätkukski kodus kokkamiseks aega, kuna neil on ka pikemad tööpäevad ja kõrgem palk kui abikaasal, ning sedagi ei peeta enam imelikuks. Pole lugu, kui omavahel abielus ei olda või ollakse hoopis kellegi teisega, mitte elukaaslasega. Ja elukaaslase sugu ei huvita ka enam kedagi — peaasi, et teistele oma tõekspidamisi pähe ei määrita.
Üks asi oli toona siiski parem
Suhtumine väikelastesse ja emadusse on muutunud. Mu laste vanusevahe on 21 aastat ja seetõttu võin öelda, et peaaegu kõik on praegu teistmoodi! Kui varem oli rase kui mingi pidalitõbine, kes soovitavalt kandis lohmakat ruudulist passega kleiti, ei pane praegu keegi pahaks, kui tulevane ema liibuvais riideis oma kõhuga uhkeldab. Lapse närvid arvati olevat kaseladvas, suhtlemine käiski rohkem keeldude-käskude ja piitsa-präänikuga. Nüüd aga püütakse lapsest aru saada, isegi beebidele antakse süüa siis, kui kõht tühi, mitte iga nelja tunni järel, nagu arstid ja dr Spock soovitasid.
Kuigi suures osas on praegune elu tunduvalt parem kui kakskümmend aastat tagasi, on üks asi, mis tundus siis parem. Tookord oli teadmine, et on mingi müstiline välismaa, kus kõik inimesed elavad hästi ja ostavad poest kõike, mida tahavad. Välismaal käinud inimeste jutust nopiti terakesi, et neid edasi rääkides legendiks muuta. Oli kindel teadmine ja usk, et elu läheb paremaks, sest piirid läksid aina lahtisemaks ja rääkida võis kõike.
Pärast Eesti taasiseseisvumist ei olnud paremas tulevikus mingit kahtlust! Praegu on enamik meist välismaal käinud ja tarbimisbuumi üle elanud. Unistusi on taas vähem, sest müstilist välismaad enam ei ole, ning puudub ka usk oma kodupoliitikutesse.
