Kui paarike keerab purjuspäi tülli ja kakleb, ei pruugi see veel tähendada vägivaldset suhet. Eelkõige tähendab see, et paarisuhtesse on kogunenud lõpuni rääkimata jutte ning väljaütlemata mõtteid, mis mingil hetkel n-ö paisu tagant pääsevad. Ja muidugi näitab see inimeste väiksust ja mannetust, puudulikku sõnavara, olematut veenmis- ja käitumisoskust — kas siis isikuomaduste või tarbitud ainete tõttu.

Vägivallast suhtes saab rääkida siis, kui üks osapooltest pidevalt terroriseerib teist poolt või kogu ülejäänud perekonda. Üllatavalt suur osa on siin nn traditsioonidel. Üks mees tunnistas mulle, et kui ta väike oli, siis arvas, et mehed peavadki oma naisi peksma. Täiskasvanuks saades avastas ta, et ei tahagi lüüa naist, keda armastab… See mees on aga haruldane näide. Nii mõneski peres kuulatakse praegugi mehe sõna vaid sellepärast, et ta on mees ning võetakse „Tõde ja õigust” kui eeskuju, mitte ühiskonna kõverpeeglit.

Alati pole vägivallatsejaks mees, ja vägivald ei ole tingitud iseloomust. Loomulikult on ka neid, kes juba oma loomuse poolest on tigedad ja pahatahtlikud, aga nii mõnigi käratseja on tihtipeale vaid emotsionaalne ekstravert, n-ö haukuv koer, kes ei hammusta, vaid naerab mõni minut hiljem ka ise oma tundepuhangu üle. Samuti ei tähenda vaikne kõrvalvaataja-loomus allaheitlikkust või sõnakuulelikkust. Tegelik põhjus vägivallatsemiseks on rahulolematus.

Vägivallatseja — olgu siis mees või naine — pole rahul oma eluga, eelkõige aga iseendaga. See, et tema elu pole selline, nagu ta unistanud ja lootnud on, käib talle närvidele. Ta tajub, et on nõrk ning vähemalt kaudselt ise oma ebaõnnestumistes süüdi. Samal ajal on naabril kallimad riided, töökaaslasel andekamad lapsed ning isegi endisel elukaaslasel parem auto… Aeg aina läheb, noorus kaob ja võimalused uuesti alustada muudkui vähenevad. Lisaks käib närvidele, et tõsist põhjust pereliikmetega norida tegelikult ei olegi. Aga kellegagi ju peaks norima, kedagi süüdistama, kui on paha olla? Endale on väga raske õpetust anda. Hinges sobramine ja probleemidele lahenduse otsimine nõuab oma ego allasurumist, ja see on ju valus! Ülemusele ja klientidele ei saa samuti halvasti öelda või peksa anda, sest siis kaoks omaenda heaolu sootuks…

Miks need, keda terroriseeritakse, ära ei lähe?
On ju enamjaolt tegu täiesti mõistlike ja isegi intelligentsete inimestega? Eelkõige hirmust, et mujal ei pruugi olla parem. Pealegi on vägivallatseja teinud selgeks, et ilma temata ei saada hakkama. Kõlab jaburalt, aga enamik koduvägivalla all kannatajaid usub, et nad ongi rumalad ja saamatud! Üks mu tuttav naine ütles kord: „Kui sulle igal õhtul öeldakse, et sa oled porgandipirukas, siis hakkad lõpuks uskuma, et sa oledki porgandipirukas.”

Perekond on kohe käepärast võtta. Ja nii nad saavadki. Nii elukaaslane kui ka lapsed. Teinekord koguni lemmikloomad. Selle eest, et pole piisavalt edukad, et on laisad, lohakad, liiga inetud või vastupidi, liiga silmatorkava välimusega. Ükskõik, mille eest. Kui vastu vaidlevad, siis vastuvaidlemise eest topelt juurde.

Rahulolematus tuleb tihtipeale liiga kõrgetest ideaalidest. Kas on eeskujuks mõni õrnas eas vaadatud romantiline film, kõrvalt nähtud ideaalsena tunduv suhe või naiivne unistus printsist/printsessist valgel hobusel — ettekujutus oma õigusest ideaalsele suhtele on nii tugev, et sellest ei raatsita lahti lasta. Pettutakse, kui reaalsus peale tungib, piltlikult öeldes — prints röhitseb, printsessil on peavalu ja valge hobuse sõnnik haiseb nagu iga teise oma. Heal juhul mõistavad mõlemad täiskasvanud inimesed suhte arenedes, et unistused ja reaalne elu on erinevad asjad. Püütakse võtta argipäevast parimat või siis minnakse lahku. Kehvemal juhul jääb üks pooltest oma ebareaalsete unistuste külge rippuma ja selle põhjal teisele poolele etteheiteid tegema.

Need, kelle kallal irisetakse, hakkavad oma elu ümber korraldama. Kõik käib selle nimel, et terroriseerija oleks rahul. Unistused olid ju ilusad? Ehk ongi võimalik neid ellu viia? Käiakse kikivarvul, ettevaatlik hirmunud naeratus ümber suu — „onju, sulle meeldib nii?” Aga rahulolematule ei saagi meeldida. Kui kõik muu on korras, hakkab käima närvidele seesama ettevaatlik hirmunud naeratus…

Miks need, keda terroriseeritakse, kelle elu irisemise ja/või rusikatega väljakannatamatuks muudetakse, ära ei lähe? On ju enamjaolt tegu täiesti mõistlike ja isegi intelligentsete inimestega? Eelkõige hirmust, et mujal ei pruugi olla parem. Pealegi on vägivallatseja teinud selgeks, et ilma temata ei saada hakkama. Kõlab jaburalt, aga enamik koduvägivalla all kannatajaid usub, et nad ongi rumalad ja saamatud! Üks mu tuttav naine ütles kord: „Kui sulle igal õhtul öeldakse, et sa oled porgandipirukas, siis hakkad lõpuks uskuma, et sa oledki porgandipirukas.” See naine, muide, teenis oma tollasest mehest rohkem ja on olnud üheks prototüübiks (kahjuks paljudest) minu raamatute tegelastele, kes oma meestelt peksa saavad.

Teine ja isegi mõjuvam põhjus on armastus. Raske on lahkuda inimesest, kellega koos on unistatud, koos samade naljade üle naerdud ja samu filme nauditud. Rääkimata siis seksist, mis mõnel juhul on uskumatult hea isegi siis, kui vaimselt enam mitte midagi ühist ei ole.
Üks mu tuttav, kõrgharitud meesterahvas, leidis endas pärast mitme aasta pikkust kodust terrorit jõudu, et oma irisev ja põlgavalt nõudlik naine maha jätta. Kaks aastat hiljem tunnistas ta mulle, et alles nüüd hakkab ta vaikselt uskuma, et tegelikult ta polegi kõige kehvem mees. Loomulikult pole — ta ju suutis end sellest jamast välja rebida!

Kui peres on lapsed, siis on lahtirebimine eriti raske. Mitte ainult sellepärast, et tahetakse pakkuda lastele mõlema vanemaga kodu. Mõnikord on pere vägivallatseja lapsed enda poolele meelitanud. Tean naist, kes lahkus üksinda kodust mehe ja laste hukkamõistvate pilkude saatel. Kaks aastat hiljem olid tema juurde kolinud kõik ta lapsed — ilma emata elades mõistsid nad, et isa pideva paha tuju põhjus ei peitunudki emas. Õnneks oli sel emal, kuhu minna.

Paavsti soovil peaksid olema Euroopa „uksed” avatud araabiamaade sõjapõgenikele. Ma loodan südamest, et paavsti palve vägivalla all kannatajate kaitsmiseks laieneb ka neile, kes kannatavad koduvägivalla all. Loomulikult on tore, et meil on varjupaiku ja abipakkujaid, aga veel parem oleks, kui taolisi abivajajaid oleks vähem.