Mul oli üks sõbranna — kahjuks ei ela ta enam Eestis — kellega vesteldes jäi mõnele, kes meid ei tundnud, meie hääletoonist mulje, nagu me tülitseksime. Tegelikult kirjeldasime vaid valjult ja mahlakalt oma päevaseid tegemisi. Tore on, kui on selliseid sõpru, kellega koos pingeid maandada!
Palju hullem on olukord, kui pinged tekivad paarisuhtes, aga väljaelamiseks napib järjest rohkem võimalusi, ja ehk ka viitsimist. Häälekus on jäänud unarusse, isegi tülitseda ei viitsita, rääkimata siis koos naermisest või, hoidku küll, laulmisest!

Kui pinges paarile tulevad külalised, saavad tihtipeale seni hammaste taga hoitud sõnad jõudu, et välja pursata. Selleks pole vaja isegi mitte alkoholi! Etteheited ja süüdistused pole lihtsalt vingumine, vaid mõnikord lausa vaimukas tiraad. Hea on, kui sõnade väljapaiskamine õhtul koos voodis lõpeb!

Külalisel (kui muidugi pole tegemist klatšihimulise naabriga) aga pole kuigi lõbus. Kalambuuride nautimise asemel on tunne, nagu oleks tekkinud tüli just tema tõttu. Viisakalt püüab külaline pooli lepitada, kuna tavaliselt on raske vaid ühe poole kaitsjaks asuda.
Tegelikult aga ei oodatagi külalise arvamust ning ka tema isikuomadused ning uudised on tegelikult teisejärgulised: paarike vajab lihtsalt publikut, kelle ees end välja elada. Külaline on see „nupuke”, mis käivitab hääletorud.

Laste kuuldes tülitsemine aga pole n.ö publiku ärakasutamine, pigem selle eiramine. Suurele osale lastest ei meeldi, kui nende vanemad tülitsevad: samal põhjusel, miks tunneb ebamugavust paaritüli tunnistajaks sattunud külaline. Teine (ja ehk hoopis hullem) äärmus oleks laste eest lahkhelisid täiesti varjata ning neid tigeda vaikimise taha peita.

Ajakirja Child Psychiatry and Psychology 2009. aastal avaldatud uurimus väidab koguni, et vanemate aktiivset riidu kõrvalt jälgida olevat lastele lausa kasulik. Rochesteri Ülikooli spetsialistide arvamuse kohaselt mõistavad lapsed kuuldud vanemate riiu kaudu kompromissi leidmise tähtsust ja tähendust, ehk siis kõrvaltvaatajana-kuulajana nad leiavad/hakkavad mõistma lahendusi, kuidas saaks olukorda maandada kummalegi osapoolele rahuldaval moel.

Paraku ei ole enamik peretülisid nn „aktiivsed riiud”, pigem toimub üks pidev näägutamine ja vingumine tühjade asjade pärast. Üks mu sõber rääkis, et ta oli lapsena harjunud oma vanemate igaõhtuste nääklemistega. See olnud kui taustamüra — kui üht vanemat kodus polnud, ei tulnud tal vaikuse tõttu undki. Siinkohal ei saa rääkida vaidlusoskuse või elukogemuse arendamisest, pigem pärsib taoline „taustamüra” lapse arengut nagu vanemate vaheline solvunud vaikuski.

Pidev laste kuuldes vingumine ja nääklemine on vaieldamatult tüütu. Lisaks sellele on see aga ka äärmiselt ohtlik. Laps, kes on oma vanemaid mürana kuulnud meelepaha avaldamas, ei pruugi puberteediikka jõudes võtta nende arvamust tõsiselt. Siirast vanemlikku muret lapse uute sõprade või käitumise pärast peetakse lihtsalt müraks, publikuks, mida võib eirata. Ja sellist suhtumist ei saa lapsele ette heita.