Kes lööb anonüümsele kommentaatorile hingekella?

 (114)
Kes lööb anonüümsele kommentaatorile hingekella?
Scanpix

LUSTI NURK: Ma olen 28-aastane ajakirjanik, kes sai tuule tiibadesse Õhtulehest. Nii on viimase kümne aasta jooksul iga mu kirjutist — olgu see siis poliitikast ajendatud, mõrvamüsteerium või kõmu ja glämmilugu — ikka kommenteeritud stiilis: “Sa oled paks, kole kaltsakas, kes ei saa iialgi mehele!”

Viimased kolm aastat olen ma pidanud Ōhtulehes oma blogi. Sealses kommentaariumis arutatakse mitte ainult selle üle, kui kole ma välja näen, vaid ka selle üle, miks ma näiteks lapsi ei saa. Tundlik teema, kas pole?
Olgugi, et ma olen üsna enesekindel, pole maailmas vist naist, kellele ei läheks eelpool mainitud sõnad korda. Negatiivsed kommentaatorid karjuvad omalt poolt, et mul pole õigust nende sõnade üle õiendada. See oli minu enese süü, et ma olin nii edev ja hakkasin ajakirjanikuks! Jah, ma tõesti ei teadnud, et pean kuulama ja võitlema inimestega, kelle nägusid ma ei näe ja nimesid ma ei tea.

Kolleegid, ajakirjanikest sõbrannad ja TÜ ajakirjandusosakonna kursusekaaslased heidavad mulle juba aastaid ette seda, et ma siiani selliseid kommentaare südamesse võtan. Kuidas ma olen küll nii rumal!?
Sest kõik ju teavad, et anonüümselt kirjutatud mõnitused on pärit madala haridustasemega kirjutajatelt.

Kuid minu jaoks ei ole vahet, kas minu artikli lugeja on käinud koolis ainult kolm klassi või on doktorikraadiga. Te olete kõik minu jaoks võrdselt olulised lugejad, kellel on õigus oma arvamusele. Pealegi saan ma just nende postituste põhjal nüüd kaugel elades enam-vähemgi aimu, mida meie rahvas tegelikult tunneb ja arvab.

Olen end kaua süüdistanud selles, et pole enesele veel paksu nahka suutnud kasvatada. Samas mõistan, et asi pole ju selles nagu ma ei oskaks aktsepteerida kriitikat, vaid selles, et ma ei talu labast mõnitamist minu perekonna, välimuse ja vanemate aadressil.

Miks ma ikka veel, kümme aastat hiljem, võtan südamesse võhivõõra vihapurskeid?

* * *

Paar nädalat tagasi lugesin Lii Undi kahte võrratut raamatut, mis on kirjutatud tema uue India elu põhjal. Ühes neist kirjeldab ta napisõnaliselt, aga väga jõuliselt oma abikaasa Mati Undi surma. Tundsin sel hetkel, et keegi siin maailmas mõistab mind.

Oma raamatus „Parim näitleja linnas“ kirjuta Lii, et tema lavastajast abikaasa hinge murdis mitte teatrist saadud vallandamisteade, vaid see kui uudis mitu nädalat hiljem meediasse jõudis. Meie armastatud geenius Mati Unt murdus hetkel, mil ta pahaaimamatult veebiuudise juures olnud kommntaare lugema hakkas. Sest need olid karmid.

Lii Unt kahetseb oma raamatus, miks ta küll ei kirjutanud tookord anonüümselt ilusaid kommentaare, mis oleksid võinud Matisse süstida kogu selle kurjuse ja mõnituse kõrval eneseusku.

Osa inimesi nüüd kindlasti muigab. Et mis jutt see on, et kellegi surma põhjuseks võib olla anonüümne kisa. Mina ütlen, et võib küll.

Ka minu elus on olnud hetki, mil olen langenud sügavasse masendusse kellegi kurjast lausest. Jah, tõsi ta on, kui kõik on elus hästi, siis on anonüümsel kommentaatoril raske haiget teha. Aga kui me korraks kaotame tasakaalu, muutub halb sõna jõuks, mis võib kogu su maailma hetkega põrmuks lüüa.

Mati Unt oli meie aja geenius, kellest on saanud rahvusvaheline autor. Anonüümsed kommentaatorid ei olnud robotid arvutiekraani taga, vaid rahvas, kes tema loomingut ehk isegi tarbis. Need olid inimesed meie keskelt.

* * *

Mitu aastat tagasi palus üks ajakirjanik ühe päevalehe IT-meeskonnal välja selgitada ühe üsna räige sõnavaraga kommenteerija tausta. Nimelt jättis see kirjutada kuude kaupa iga tolle ajakirjaniku loo taha rämedaid sõnavõtte.

Teate, mis välja tuli? Kirjutajaks oli selle naise kolleeg, kes istus sealsamas toimetuses vaid paar lauda eemal. Mõlemad, muide, on tuntud ajakirjanikud.

Kas ühel inimesel on aimu, mis võib teise inimese elus ja hinges parasjagu toimuda?

Jah, sõnad pelgalt sõnad. Need võivad tõesti kellegi hävitada. Mati Undi ajas hauda meie enese rahvas. Tema lesk leidis end talle lähemal mitte omade keskel, vaid kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust.

Viimased kaks nädalat olen end unne mõelnud piinavate mõtetega sellest, kuidas magavad need, kes meie meediasse anonüümselt ja valimatult sõimu saadavad. Kas tolle Undi-uudise taustale räigeid sõnu kirjutanud kommenteerijad teeksid nüüd midagi teisiti, kui nad teaksid, milleni nende postitused mehe viisid?

Kas inimesed teadvustavad enesele, oma sõnu nagu kärbsemusta internetti maha jättes, et kõik avaliku elu tegelased ei pruugi olla Evelyn Sepad ja Edgar Savisaared, kes saavad hakkama igasuguse mõnitusega. Ehkki ma usun, et ka neil on kindlasti oma nutetud hetked.

Kuid kindel on, et suur osa meist, eriti aga loomeinimesed, on tundlikud.
Mind piinab mõte, miks ajal, mil mõrtsukad pannakse vangi, võivad sõnaga surmahad meie seas endiselt karistamatult ringi liikuda.