Kes rikkus Eesti mehe maine?
Esimese hoobiga ei saanud ma tema küsimusest aru. Sõber aga selgitas: “Iga kord, kui ma tutvun mõne tütarlapsega, arvab too, et olen kohtingul abikaasa või tüdruksõbra selja taga. Lihtsalt puudub igasugune usk minusse kui normaalsesse mehesse. Ka sina, Kati, läksid mehele välismaalasele. Miks?”
Sõber oli hädas, üks naine oli talle järjekordselt palju haiget teinud. Pealegi ei olnud see esimene kord, vaid juba mitmes. “Eesti naine alustab vestlust alati meest ebausaldades!” kurtis ta. “Palju lihtsam on juttu alustada internetis mõne välismaa neiuga, kui rääkida rahvuskaaslasega.”
See sõber muide, on üks kõige soojem ja truum mees, keda ma tean. Istusin diivaninurgale ja mõtlesin, et kurat küll, tema jutus on iva. Kui ma kuus aastat tagasi Eestist lahkusin, olin ka mina meie meessoo peale tige, kuna mul oli tunne, et iga edukas Eesti mees on kahepalgeline ja kõigutab oma naise selja taga põlvel armukest. Ajakirjanikuna puutusin ma töö tõttu pidevalt kokku Eesti suurärimeestega, kes silmagi pilgutamata avalikult oma naist petsid.
Ausalt öeldes ei tea ma Eestis mitte ühtegi miljonäri, kellel poleks armukest või suisa kahte. Armukese omamine on meie ühiskonnas samamoodi lubatud nagu moslemitel — mida rikkam oled, seda rohkem naisi võid ka pidada.
Ma tõesti kartsin Eesti meest. Meie ühiskonna normiks on lisaks armukeste pidamisele ka abikaasasid nooremate vastu välja vahetada. Nähes imekauneid 40-aastaseid üksikuid eestlannasid, tuleb mul kananahk ihule. Lisaks sellele ei ole Eesti noorte naiste jaoks mingi traagika lõhki lüüa näiteks lastega perekond. See tundub juba olevat mitte tabu, vaid hoopis suisa kriteerium.
Mul on nii meeles, kui ma esimest korda oma abikaasa Eestisse tõin ja restorani kõrvallauas 19-aastased näitsikud mu mehele minu enese nähes silma tegid. Mina ise olin siis 23. Välismaalasega pole ma abielus mitte sellepärast, et ta mind maha ei jätaks, vaid hoopis sellepärast, et ta on kasvanud üles teadmisega, et petmine ja armukese pidamine pole Läänes selline üldtava nagu meil.
Kas tõesti kõik Eesti mehed on hingelt petturid?
Pikemalt süvenedes mõistsin järsku, et olen selle pildi loonud ebaõiglaselt meeste põhjal, kes ei näita reaalsuses kogu ühiskonda. Minu tutvusringkonnas on meestuttavaid, kes on palju hoolivamad kui Lääne mehed. Nii palju mehi lapsekärusid tõukamas kui Eestis, ei ole ma näinud mitte kuskil mujal maailmas. Ilus ja armas Eesti mees on oma südames romantik ja peidab kõva kesta all palju soojemat isiksust, kui meile esimese hooga paistab. Eesti mees on komplimente tehes ehk pisut arg, kuid ometi on ta armastatu eest välja astudes esimene. Kindlasti on mul Eesti sõprade seas rohkem mehi kui naisi.
Eesti meeste maine on oma armukeste skandaalidega ära rikkunud Jaan Tootsi sarnased inimesed. Meie riigis pürgib avalikult kahe naise pidamisega vahele jäänud Toots eesrindlikult poliitikasse, Läänes ei jõuaks ta oma taustaga just kaugele. Minu jaoks on Toots üks nendest, kelle pärast normaalsed Eesti mehed peavad naistega suheldes kannatama. Sest meile, naistele, meenutavad kahjuks keskmise Eesti mehe profiili edukad härrad sopaajakirjade esikaantelt.
Tõeline Eesti mees on aus ja soe ning võimalik, et petab oma partnerit vähem kui paljud naised. Ma usun, et Eesti naised on meie meeste suhtes isegi ebaõiglaselt karmid, luues tihti Lääne mehest illusioone.
