“Ennast ei tohi murdumiseni painutada ja muuta, ära unustada,” ütleb ta kindlalt. “Loomulikult tuleb pidevalt teha kompromisse, aga kui muudad end kellegi nimel, muudkui painutad ja painutad, ilmselt end veendes, et mul pole ju raske natuke rohkem selline olla või nii teha, lõpuks murdud. Teed seda küll heas usus, “armastuse nimel”, aga lõpuks oled pooleks murtud oksaraag, mis ei jaksa kanda ei ennast ega armastust. Enda hinge pole võimalik ilma tagajärgedeta muuta.”

Loe pikemat usutlust armastusest värkest maikuu Eesti Naisest.