KOGEMUS | Kahe lapse ema valus sünnitusjärgse depressiooni lugu: kogu mu sisemaailm oli pahupidi pööratud


KOGEMUS | Kahe lapse ema valus sünnitusjärgse depressiooni lugu: kogu mu sisemaailm oli pahupidi pööratud
Foto: Merilin Mandel

Kahe lapse ema, doula Ingrid Õun (31) jagab ajakirja EMA suvenumbris oma kogemust pärast esimese lapse sündi tekkinud depressiooniga. Valus kogemus oli vajalik, et mõista: temaga ei ole midagi valesti, ta on lihtsalt ülitundlik.

Pärast Augusti sündi oli kogu mu sisemaailm pahupidi pööratud. Meeled ja tajud, mis varem olid kinni olnud, läksid nüüd lahti. Uued aistingud ja tunded olid nii võõrad ja hirmuäratavad, et mind valdas tohutu enesehaletsus, raskus, süütunne ja hirm. Tekkisid toidutalumatused ja allergiad. Ma ei saanud viibida avalikes kohtades, sest sealne müratase oli liiga intensiivne. Head päevad vaheldusid nendega, mil kukkusin täiesti ära.

Üks asi, mis mind sel perioodil aitas, oli loodus. Nendel eriti rasketel päevadel, mil olin justkui halvatud, pöördusin nende looduse elementide poole, mis mul kodus olemas olid. Näiteks vesi. Veetsime Augustiga pikki päevi duši all. Tema tegeles oma asjadega ja mina lihtsalt nutsin. Vesi muudkui jooksis. Minu eesmärk oli lasta endal minna kogu sellest raskusest lihtsalt läbi. Nagu puhastustulest. Alati sai nutt ühel hetkel otsa ja ma tundsin end pärast seda palju rohkem tasakaalus. Tänu sellele sain ka igapäevaste toimetustega paremini hakkama.

Muidugi mõista mõjutas see paariaastane periood minu ja mu mehe suhet. Ta käis koolis ja tööl, tagas meie perele majandusliku stabiilsuse, aga kodune õhkkond oli ärev. Mees ei võinud kunagi töölt tulles teada, millises seisus ma olen, pidi minu läheduses justkui kikivarvul käima. Hiljem, kui mu olukord stabiliseerus, sai ka tema hakata oma tundeid vabamalt väljendama. Siis tulid tagantjärele välja ka kõik need tunded, mida ta oli pidanud tagasi hoidma. Pidasime pikki jutumaratone ja tülitsesime rohkem kui iial varem, aga tulime nendest konfliktidest alati koos välja. Iga korraga vastastikune tänu- ja turvatunne aina kasvas.

Seotud lood:

Suur äratundmine

Kui August oli umbes aastane, hakkasid minu ellu tulema inimesed, kes mõistsid mind sellisel moel, nagu ma mõistmist vajasin. Nii näiteks sattus Augusti lapsehoidjaks üks naisterahvas, kes oli ka ise kõrgendatud tundlikkusega, ent tema oskas seda juba teadlikult rakendada. Ta oli hästi mõnus vanaema tüüpi lapsehoidja. Meil tekkis omavahel väga hea ja avatud sõbrasuhe. Temalt õppisin, kuidas kasutada oma ülitundlikku taju lastega suhtlemisel. Ta ei manipuleerinud nendega kunagi, vaid oskas luua neutraalse ja väga hoitud õhkkonna, milles lapsed justkui iseenesest lõdvestusid. Mulle tundus, et see ongi see oskus, mis tänapäeva emadel rooste on läinud.

Tegelikult on igas naises ja emas olemas võime mingil peenel tasandil tajuda lapse tõelisi vajadusi. Side emade ja laste, eriti beebide vahel on nii võimas, et kui naine oskab tuua iseendasse rahu ja kohalolu, teab ta täpselt, mis tema last vaevab ja kuidas teda toetada.

Kui August oli kaheaastane, asusin õppima sünnitoetajaks. See oli äratundmine esimesest tutvustavast tunnist alates. Siin said kokku kõik need teemad, mis mind paelusid: suhted, seksuaalsus, rasedus, sünnitus ja lastega toimetamine. Just seal, doula-koolis hakkasin päriselt kaaluma ka seda, et võib-olla saan tänu oma tundlikkusele aidata ka teisi naisi ja nende peresid.

Loe täismahus artiklit ajakirja EMA suvenumbrist!