“Kilometraaž sai täis, ma ei suutnud enam neid emotsioone, mida inimesed ja kontserdikorraldajad minult ootasid, endast välja pressida. Samas mõtlesin, et minuga ei juhtu midagi — olen ju tugev! Aga ülekoormus hiilib vaikselt ligi… Alguses muidugi eitad seda ja üritad mujalt abi saada: medikamentidest, alkoholist.”

Koitu hakkas häirima, et ta ei suutnud enam laval endast kõike anda. “Olen alati olnud igasuguse haltuurategemise vastu. Töötegemine läks iga kuuga aina vaevalisemaks ja mul oli tunne, et nüüd ongi kõik läbi. Et lõpetaks üldse ära, läheks vähem kui 40aastasena pensionile, koliks maale ja hakkaks lambaid kasvatama, kala püüdma, raamatuid lugema… Olin vaimselt täiesti läbi. Depressioon on kõige jubedam asi, mis minuga kunagi juhtunud on, ja see pole füüsiline valu ega õnnetus, see on äng. Sa ei saa hingata… See on miski, mida pole võimalik sõnadega kirjeldada.”

Jaga
Kommentaarid