“Püüdlused oma elu kuidagi mõtestada algasid, kui olin kahekümnene tütarlaps ja töötasin ööklubis. Ümberringi oli palju tuttavaid ja peeti palju pidusid. Elu kees ja meri oli põlvini, kuid hingele ei andnud see midagi. Nii ma alustasingi elu sügavama mõtte otsimist, lootes leida absoluutset tõde. Hakkasin lugema kõikvõimalikke filosoofilisi raamatuid, mis sel ajal enda haardesse sain.

Pealtnäha juhuslikult sattusin ühe ajaleheartikli peale, kus tuntud pühamees Aarne Lauri rääkis oma spirituaalsest rännakust Indiasse. Artikli lõpus oli kirjas ka tema templi aadress, ning juba samal päeval läksin asja oma silmaga uurima.

Umbes poole aasta pärast, järjekordse templiskäigu ajal, kohtasin inimest, kes muutis mu elu. Äratundmine toimus nii mitmel tasandil, et see vapustas mind hingepõhjani. Mu meeled olid jäägitult haaratud, emotsioonid tõusid sajakordseks. Temaga kohtumine innustas mind nii väga, tahtsin veel rohkem vaimsest maailmast teada, selles areneda ja teemasse täielikult süveneda. Olen tänulik, et ta just siis juhtus Eestit külastama. Temast saigi mu vaimne õpetaja, kellelt sain initsieeringu astumaks vaimsesse ellu Tema juhendamisel.

Minu vaimseks õpilaseks pühitsemisel viidi läbi tuletseremoonia koos iidsete palvetega, mida peetakse vaimseks uuestisünniks. Initsieeringuid on mitmeid astmeid, mina sain neist esimese, mille käigus sain ka uue nime — Rasaparayani (Sanskriti keeles ümar tõlge “See kes on pühendanud oma elu suhtesse Jumalaga”). Kuna Eestis polnud võimalik templis elamist proovida, siis tänu õpetaja juhendamisele algaski mu kolm aastat kestnud vaheldusrikas nunnaelu erinevates Euroopa riikides.

Olin Vaishnavismi usulahu liige, see usk baseerub veedade filosoofilistel tekstidel, nagu näiteks Bhagavad Gita ja Bhagavata Purana.Vaishnavismi religioonis teenitakse jumal Vishnut ja tema erinevaid inkarnatsioone. Üks eespool nimetatuist oli pühak Caitanya Mahabrabu, kes elas 16. sajandil. Sellest ajast saati on toimunud religioosne õpilasjärgnevusahel ehk vaimseid teadmisi antakse alati edasi õpetajalt õpilasele, kes omakorda hoiab tõdesid elus ning jagab enda tulevastele õpilastele.

Templielu kasuks otsustasin sellepärast, et vaimne elu pole hobi või mood, see on elustiil. Tahtsin seda elada nii põhjalikult kui võimalik. Minult on küsitud, kas mul igav ei hakanud, sest keskkond oli lihtsalt niivõrd teistsugune. Meil polnud näiteks telekat, raadiot, ajalehti, minu ainsaks kontaktiks välismaailmaga oli kirjavahetus õpetaja ning kodumaale jäänud sõprade vahel.

Hoidusime kõigest, mis võiks meeli ebasoodsalt mõjutada; narkootikumid, alkohol, kohv ja isegi shokolaad. Oli ka muid väga radikaalseid kogemusi, näiteks elasin ma ühel aastal Taanis koos neljateistkümne mungaga, kes ei tohtinud minuga sõnagi rääkida, sest olen naine. Igapäevaselt poetasid nad mulle lihtsalt ukse alt sedeli mõne viisakusega. Kuid elu templis oli vaimselt väga intensiivne, igatahes kõike muud kui igav. Palju oli mediteerimist, filosoofiaõpinguid, külastusi kõrgetelt vaimulikelt üle kogu maa.

Tunne oli selline, et ujun “normaalsele elule” vastuvoolu, aga kuna endal tahe ja usk olid nii tugevad, siis ei tahtnudki end selle laine pealt maha raputada mingi mõttetu meelelahutusega välismaailmast. Olin avastanud meeletu energia, kogu aeg oli tohutult hea olla. Naeratust ei pidanud enam tagant sundima.

Tegelesin meelte kontrollimise, egost loobumise ja siira jumalale pühendumisega. Nunnaks olemise e bhrahmatseriini jooksul jõudsin elada neljas erinevas templis kolmes eri riigis — Soomes, Taanis ja USA-s. Toimus intensiivne töö iseendaga, et areneda paremaks, täisväärtuslikuks inimeseks. Iga päev oli äratus kell neli hommikul, algas Mangala arati tseremoonia, kus lauldakse ja äratatakse nii ka jumalused. Peale seda toimus kahetunnine meditatsioon, kus keskendusime loetava mantra helivibratsioonile.

Järgnes Pühitsuse tseremoonia Vaimsele õpetajale, kus brahman ehk preester pakub jumalustele vähemalt kolme viiest elemendist, milleks on viiruk (õhk), tuli,vesi, lilled (maa), paabulinnu sulgedest lehvik (atmosfäär). Pärastpoole algas tegus päev, kus toimetasime, mida iganes selleks päevaks kava ette näitas, hiljem veel maalisin ja kuulasin loenguid.

Vaishnavismi järgi allub kogu universum kõiges kolme suuna ehk guna järgi, nendeks on voorus, kirg ja teadmatus. Näiteks varahommik oli usutavasti parim aeg isikliku spirituaalse arengu ja mõttetöö jaoks, lõuna kuulus aktiivseks tegevuseks, ning õhtul puhkasime.

Kuna gunad on läbivad ja me kõik sõltume nendest, siis selleks, et mingigi areng toimuks, on vaja tõsta end vooruse gunasse ja alles siis saab rääkima hakkata vaimsest elust. Igapäevaselt rituaalide sooritamine on ka sellepärast tähtis, et kui vaimse eluga pidevalt ei tegele, on libastuda väga lihtne. Kogu see maailm oma meediamüra ja sotsiaalsete tingimustega võtavad võimust, ja enne, kui arugi saad, oled kaugel sellest kõigest, mis tegelikult olla tahaksid. Vaimne elu on ju järjepidev areng, kus tuleb endal alatasa silma peal hoida.

Iga nädal pidasime templis avatud uste päeva, kuhu olid oodatud kõik, kes meie filosoofiast huvitatud olid. Tänu sellele tuli meie seltskonda ka uusi õpilasi natuke juurde. Meenub, kuidas me teiste tüdrukutega köögis külalistele õhtusööki valmistades laulsime R.E.M-i lugu „Everybody hurts”, kui kellegil meist juhtus parajasti nukker tuju olema. Sest kuigi vaimumaailmas on olemas kõik vajalik, ei suuda alati olla vastuvõtlik, ning selle rikkust hinnata. Olime ju ka õpilastena ikkagi inimesed oma isiklike taustade ja iseloomudega.

Irdusin kogu sellest materiaalse maailma mõttetusest mõistmaks, et mu hing ei ole ihadest sugugi nii puhas, kui arvata oleks tahtnud. Igatsesin nautida heaoluühiskonna hüvesid ja luua perekond. Selleks, et valgustunuks saada, peaksin ma olema suuteline loobuma kõigest, millest hing surres ei hooli. Sellepärast olen ma praeguseks oma vaimse elu niiöelda ootele pannud. Kunagi hiljem, kui olen tasakaalukamaks muutunud, kavatsen ma tuntud teed mööda edasi käia.

Üldiselt ei soovitatagi kellegil templisse päriseks elama jääda, sest ka seal jääb terviklik areng üldjuhul kuhugi soiku. Muidugi sõltub see ka inimese loobumuse astmest. Mina ei suutnud veel sellest materiaalsest heaolust sel määral lahti lasta, olen liialt kiindunud kogu sellesse illusoorsesse virvarri meie ümber. Kuid lootus jääb!

Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et loobusin liiga paljust ning tegin seda mitte millegi käegakatsutava nimel. Kuid keegi pole öelnudki, et spirituaalne pühendumine peaks lihtne olema. Igaühel on isiklik tee ja mina leidsin üles enda oma. Olen saanud vastused kõikidele oma eksistentsiaalsetele küsimustele, mida ma siiani olen suutnud esitada.

Nüüd, olles tagasi materiaalses elus, tuleb end uuesti siinpool maailma üles leida ja edasi minna. Reaalselt on mul möödunud kogemusest tohutult abi. Näha asju nii, nagu nad on, tunda inimeste erinevaid mõtteviise ja mõista selle kõiksuse olemust annab palju jõudu ja põhjust elamiseks. Teadmine annab rahu.”

Artikkel pärineb ajakirja Marie Claire märtsinumbrist.