"Köögipsühholoogid" on leplikud
Ma ei suuda otsustada, kas sinised või valge-rohelisega salvrätid, äkki hoopis teeks teed või võtaks ikkagi kerge mahlajoogi…
Miia ütleb, et ma olla liiga pisidetailidesse laskuv ja Katrin arvab, et olen ülehoolitsev.
Tegelikult asi ikkagi nii ei ole!
Jah, asjad peavad sobima omavahel, harmoonia on nagu pehme vaip meie jalge all, mis teeb meele heaks. Ning elus peab paljude inimestega läbi saama, nendega arvestama.
Ja miks ei võiks teistega arvestada? See ei võta minust liigselt energiat, see ei ole mulle koormav ja mis kõige tähtsam, ma tahan seda teha.
Nii nagu tänase suupistegagi. Miiale meeldib kala, Katrin armastab paprikat, miks mitte neile seda rõõmu pakkuda ja ühendada meeldimised. Me ju leppisime kokku — kiirtoit, aga mitte rämpstoit.
Laimijook ja suitsuforelli-rullid on just seda ja need on valmis ning külmikus ”tõmbamas”.
Otsustan lõpuks valge-roheliste salvrätikute kasuks.
No nii, kõik on valmis.
Vaagnat puuviljadega laulale tõstes heliseb uksekell.
Miia (M) muiates: ”Mitu minutit sa veeretasid nelja salvrätikupakki peos? Arvan, et vähemalt viis. Ja siis otsustasid raske südamega need valida! Väga ilusad!”
Katrin (K): ”Ma näen juba kaugelt, et mina istun tugitoolis, sa oled isegi tumba mu jalgade jaoks siia vedanud. Sinu juures on täisteenindus kuninga kassidele.”
Laura (L): ”Ainult teile mõeldes! Üks hetk, mu armsad leedid, teie joogid ja suupisted saabuvad hetke pärast, võtke end mugavasse asendisse!”
L: ”Saage tuttavaks, Etnia lapi leiva ”muumiod”. Leiba on silitatud maitsestamata Creame Bonjouriga, peale riputatud suitsuforelli, hakitud sibulat ja paprikakuubikuid. Kalale on peale visatud ka peotäis tilli. Muumio kõrvale on laimijook. Ja nii, nagu kokku leppisime, kiirsöök, aga mitte ebatervislik.
M: ”Vau, mu lemmik kala!”
K: ”Ja paprika!”
M: ”Imelik, mulle meeldib kohutavalt kala süüa, aga see käte juurde jääv lõhn, pigem ikka hais, on talumatu. Hea, et keegi selle töö minu eest ära teeb.
Katrin, siis kui me sinu juurde viimati kogunesime, rääkisid meile oma telefonikõnest. Mind jäi natuke vaevama sinu jutt. Kas sa tegid oma otsuse? Rääkisid Tomile oma eks-inimese kõnest?”
K: ”Jah, ma eelmine kord unustasingi teile mainida, et rääkisin Tomile kõik nii, nagu oli. Tema muidugi ei saanud üldse aru, miks ma enda jaoks sellise asja probleemiks kasvatasin. Ütles veel muiates, et tahtmine pole saamise asi, mõned tahavad, teised saavad…”
M: ”Ütle nüüd vähemalt, et mul oli õigus!”
K: ”Miiakene, sul oli õigus, praegu ma ei saa arugi, miks see asi mu peas nii suureks kasvas! Võib-olla oli see rohkem enesekaitse sõnade eest, kartus, et äkki teisele võib see teadmine ebameeldiv olla. Täitsa asjatu!”
L: ”Jah, me peaks üldse rohkem rääkima ega olema sellised mõista-mõista kristallpallid. Kuigi ma saan Katrinist suurepäraselt aru. Me hoiame oma mehi, ei taha neile ebameeldivusi, vaid head.”
M: ”Oeh, ma unustasin käsi pesta, ilmselt on vannituba vaba?”
L: ”Oi, ei, ma unustasin. Üks hetk.”
K: ”Pesumasin jäi sisse või?”
L hetke pärast:” Ma vabandan, vannituba on nüüd teie päralt.”
K: ”Mis sul meelde tuli?”
M tagasi tulles:”Igatahes mitte pesumasin.”
L: ”Kui nüüd päris aus olla, siis pisike piinlikkus, aga ma pidin peegli puhtaks pühkima.”
K ja M peaaegu ühest suust:” Siis mida?”
M: ”Ma ei saa aru, me pole ju mingid tervisekontrollid!”
L: ”Ma ei ole pedant ega mingi superküürija, aga… Kui nüüd Mia pool pakutud teemast kinni haarata, siis on lihtsalt üks Aini komme, mille ma proovin alla neelata ja mida ma likvideerimas käisin.”
K: ”Ma ei suuda kuidagi ühendada peeglit ja halba kommet.”
L: ”See on pisikene tühipaljas komme ja sellest pole ma kunagi probleemi teinud, aga vaat Ainil on nii, et kui ta hambaid peseb, siis peseb ta nii pritsides, et peegel on valgeid hambapastatäppe täis. Mitte üksikuid, vaid ta on nagu buldog, kes peale õunakooki sülge raputab.”
M: ”Ok, see häirib sind, miks sa talle ei ütle, et astu samm kaugemale, ma ei taha vaadata, kuidas ma valgete tedretähtedega Pipina välja näeks?!”
L: ”Eks ma olen talle sõbraliku märkuse teinud, aga see ju pole elu suurim küsimus. Teda see ei häiri, mind küll. Mina võtan lapi ja pesen peegli. Pealegi mõtlen, et samm kaugemal tähendaks seinte pesu.”
K: ”Osta aknapesuvahend ja pane peegliriiulile. Kirjuta peale, et kasutada peeglipidiselt peale igat hambapesu.”
L: ”See ju solvaks teda. Ma ei ole kindel, et teda ümber õpetada on võimalik.”
M: ”Loomulikult on. Näiteks Imre, kes lihtsalt ei mõelnud asja peale, õppis ka jalgu kuivatama pärast vannist tulekut. Kah väike asi, aga tatsas teine peale igat vannikorda märgade jalgadega mööda vaipa ja põrandat. Poolmärjana ja veenired mööda sääri, ok, väga ilusaid sääri, aga ikkagi, alla voolamas. Alguses ei julgenud ma midagi ütelda ka, ikka paksult armunud ja nii edasi, siis mõtlesin, et kui ma ei ütle, elavad meil varsti vetikad toas!”
K: ”Eks see piir, kust kulgeb leppimine teise kommetega, ongi vette joonistatud… Mitte nüüd otse Miia näidet siia tuues. Sama võiks ju öelda, et kui kombel pole mingit eluohtlikku vm väidet kaasahaaramiseks, pole mõtet ka asjast härga teha. Samamoodi võiks teine osapool (meie) leppida lihtsalt näiteks märja põrandaga ja hambapastaplekkidega. Siiski, on eetilised ja moraalsed asjatõendid nagu tahtlik ja kogemata tegemine, ülejõukäiv tegemine. Kui seis on 1-1, kes peab järele andma?”
L: ”Sina muidugi väidad, et sul pole vaja olnud selle teemaga tegeledagi?”
K: ”Ei väida. Ka meil on läbirääkimisi olnud, aga mitte selliseid, et naisega läbirääkimised tähendavad seda, et räägitakse niikaua, kuni naine nõusse jääb. Ei, ma ei pea nüüd silmas, et te oleks kuidagi allunud meeste kombele. Komme või ei, aga kunagi ajas mindki närvi üks käeväänamine. See, et riideid sai pesusse toodud, aga omanik taskuid ise ei tühjendanud. Ja jube ”tore” oli siis pestud paberrätiku jääke pesu hulgast leida ning kogu pesu uuesti loputada ja pesta.
Vaidlesime, kelle töö see on. Kuna suurema osa pesust panen mina pessu, siis ei tähenda see automaatselt, et see ongi minu töö, vaid leppisime kokku, et see teeb, kes pesu masinasse paneb. Rutiinkontroll lihtsalt. Soovitavalt loomulikult, et omanik on varem taskud üle vaadanud. Pesutoas on meil masina juures 3 väikest karpi. Minule, Tomile ja pisi-musile. Kui miskit taskust leidub, siis paneme vastava omaniku karbikesse. Täiesti lahtiseletatav asi oli.”
M: ”Tundub, et need on siiki päris süütud kombed veel. Jätta nüüd taskud kontrollimata… Aga see on ka nii, et kellel mingisugune ”valulävi” asjade kannatamise suhtes on. On ju palju hullemaid kombeid!”
L: ”Nagu mida? Millega sina siis iialgi ära ei harjuks?”
M: ”Sellise maha nuuskamisega. Öek. Mul on maal vanaonu, kes niiviisi nuuskab.”
K: ”Ma vist ei harjuks iialgi ära, kui keegi söögilauas luristaks või matsutaks.”
L: ”Minu arust on ületähtsustatud see wc-kaane üles ja alla tõstmise probleem, mehed ju peavad ka alt üles tõstma. Mina ei harjuks iialgi ära kombega, et kui külalised tulevad ja ollakse häbenemata trussikutes või pool-alasti. Hommikumantel hommikumantliks, aga kui istutakse külaliste seltsis peaaegu a la naturel, siis…”
K: ”Keegi sugulane?”
L: ”Kahjuks jah. Ei saa me valida sugulasi.”
M: ”Laura, need rullid olid väga head. Pole keerulised teha, aga väga maitsvad.”
K: ”Järgmine kord kui minu juurde tulete, luban teha mingi koogi. Kas jätkame sugulaste teemal?”
L: ” Üks võimalikest teemadest, aga peab meele erksana, rõõm mistahes asi lahti rääkida on suur.”
Järgneb Katrini juures.
