Koroonakriis peresuhetes: kas üksi elamine muutub koroona tõttu ihaldusväärseks ideaaliks?

 (86)
Koroonakriis peresuhetes: kas üksi elamine muutub koroona tõttu ihaldusväärseks ideaaliks?
Pilt on illustreerivFoto: Shutterstock

Kui Saaremaa lukku läks, jäi ühes peres pealinna mõneks nädalaks külla sõitnud ämm ripakile. Vanainimese võimalik naasmine saarele ajas sotsiaaltöötajad paanikasse, aga pealinna sugulased on tema kohalolekust silmnähtavalt kurnatud ja hüpitavad vanamemme nagu kuuma kartulit. See on ainult üks näide viiruse tõttu sasipuntrasse jooksnud peresuhetest. Kõige õnnelikumad näivad praegu need, kes elavad üksi.

Hiinat tabas pärast koroonalainet enneolematu lahutusteuputus. Kuigi ma ei ole ametlikult abielus olnud, saan sellest täiesti aru. Olles õndsas nooruses elanud nii ühiselamus viieinimesetoas kui ka teiste noortega väikest korterit jaganud, lapsena nädalaid haiglapalatis olnud ja nii edasi, olengi täiesti veendunud, et kes on loodud üksi elama, ei see teistega kaua koos oldud saa. Paar päevakest pead stressist hambaid kiristades vastu, aga siis hakkab kaaslaste juures kõik häirima. Keegi norskab, keegi räägib pidevalt telefoniga, matsutab süües, räägib unes, kondab pidevalt mööda tuba ringi ja nii edasi. Kes vajab üksindust nagu õhku, mandub ja hääbub mis tahes sorti ühiselus.

Elus enamasti on õnneks valikuvabadus. Kui sõnad “kogukonnavaim” ja “ühisüritus” ei meeldi, otsi sobivam elupaik. Eks ole siis üksi, ela terviseks! Ja lase teistel elada, nagu neile meeldib. Koroonakriis on selle vabaduse suurelt osalt inimestest ära võtnud — kõige seltskondlikumadki on nüüd mõistnud, et on ikka vaks vahet, kas kooselu on vaba valik, kus osapooled teavad, et võivad vastavalt tujule iga kell tulla ja minna, või on see peale sunnitud ja keegi lahkuda ei saa. Elu selle vastiku ja tüütu viirusega on nagu ahistav suhe, kus puudub hingamisruum. Olen veendunud, et niipea, kui piirid avatakse, tormavad need, kel raha on, kohe kaugele maale — üksinda!

Seotud lood:

Kurb lugu ripakil ämmast

Olen lugenud rohkem kui ühte intervjuud, kus kõneleja tunnistab, et õppis kriisi ajal sunniviisiliselt kodus passides oma elukaaslast rohkem tundma. Palju õnne, kui uued avastused olid head. Palju õnne neilegi, kes on iga päev tänulikud, et endale just sellise perekonna lõid. Aga on ka juhtumeid, kus valik, kellega koos elada, ei ole päris enda teha. Näiteks tuli ühele perele Saaremaalt ämm külla. Saaremaa pandi aga lukku ja vanainimest ei taha enam keegi. Oma koju ta ei saa, sest sotsiaaltöötajad, kes teda seal aitama peaksid, kardavad vastutust võtta. Mis siis, kui memm seal kohe haigeks jääb?

Sugulased ägavad kurnatusest. Korter on niigi pisike — no ei arvestanud keegi, et seal tuleb tervel perel korraga pikki päevi veeta. Ämm kuulub riskirühma, aga üks pereliige käib väljas tööl. Seega tuleb ämmale eraldada omaette tuba ja teistele jääb ruumi veel vähem. Kui sel perel õnnestus ämm teise sugulase kaela sokutada, oli kergendustunne suur, aga nood sugulased on nüüd ise hädas. Kui perest keegi riskirühma kuulub, istud veel kümme korda kindlamalt oma koroonavanglas ja paanitsed hommikul koridorist ajalehtegi tooma minnes, kas postkasti ikka desinfitseeriti ja postiljonil olid kindad käes.

Kõige õnnetum on selles olukorras ämm, kes tunneb, et ta pole enam teretulnud külaline, oma koju ka ei pääse ja rõõmu ei ole tema seltskonnast suurt kellelgi. Peale selle loo võiks veel pajatada ühikatest koju sõitnud tudengitest või elukaaslastest, kes olid koroonapuhangu eel just otsustamas, kas minna lahku või mitte.

Üksikud on kõige õnnelikumad

Kui oma sotsiaalmeediasõpru jälgin, tunduvad koroonamaailmas kõige rahulikumad need, kel on õnne üksi elada. Veider mõelda, et vähem kui pool aastat tagasi oli see teistpidi. Pühade ajal tuleb üksiduse valinud inimesele korraks nukrus peale, kui Instagrami ilmuvad pildid pere jaoks varutud kingikuhjadest, ühistest jõulupuukaunistamistest, poolele suguvõsale kaetud pühadelaudadest ja rõõmsatest seltskondadest nende taga. Aga mis seisus on see kadestatud pere praegu? Naine üritab kirjatööle keskenduda, mees karjub samal ajal konverentskoosolekul, lapsed igavlevad ja nõuavad pidevalt meelelahutust. Vaesed naised, kellest on järsku saanud kolm korda päevas toitu vaaritavad koduorjad, nagu oleks meil uuesti 50ndad.

Ma enam sugugi kade, vaid istun vaikuses ja rahus, teen oma tööasju, jalutan üksi ning mõtlen mitu korda päevas, kuidas mul küll vedas, et tegin elus just need valikud. Mu argirutiinis ei ole midagi muutunud ja ma pole selle lolli viiruse pärast pidanud isiklikus mugavuses tegema ühtki kompromissi ega järeleandmist. Selline elu võib paljudele harilikumal ajal haletsusväärne tunduda, aga praegu on uskumatult suur väärtus, kui saad oma harjumuspärast eluviisi segamatult jätkata. Number pangaarvel on nulli lähedale kahanenud, aga psüühika püsib vormis.

Rootsi tee sobib tõepoolest kõigile?

Lugesin Rootsi koroonauudistest, et nende tavatu lähenemise (võrreldes teiste riikidega äärmiselt vähe piiranguid) üks eeldusi on, et neil on suurem osa leibkondadest üheliikmelised, mis juba iseenesest viiruse levikut takistab. Rootslaste üksindusearmastusest kirjutati ülevaatlikke artikleid juba ammu enne viirusepuhangut — miks küll eelistab just selles riigis nii suur hulk inimesi nii kaua elada omaette ja lastetult? Põhjuseks leitakse olevat heaoluühiskond. See ei ole ju mingi vaene maa, kus elatakse põlvkondade kaupa koos labasel põhjusel, et sõltutakse üksteisest. Rootslaste heaolusüsteem on nii arenenud, et igaüks saab hakkama ka vanemate ja sugulaste abita. Üksi elamise buumi varjukülg on kõrged eluasemehinnad, aga rohkem vast loeb nende valikute puhul pühaduseoreool üksikisiku ja tema vabaduste ümber.

Julgen oletada, et kui praegusele koroonalainele järgnevad teine ja kolmas (teadlased on selle eest hoiatanud, oma järge ootavaid koroonaviirusi olevat peale praeguse rohkem kui üks) ning samal ajal odavnevad kinnisvarahinnad, tabab ühiskonda eraldi kolimise buum. Olgu pere nii õnnelik kui tahes, vajab igaüks vähemalt mõneks ajaks omaette ruumi. Ma ei imestaks, kui abielu asemel saaks normiks visiitabielu ning lapsed kupatataks kodudest oma elu peale juba hilises teismeeas. Massiüritustest ja kõigest muust ühisest ma parem ei räägigi. Saabunud on suur üksinduseajastu ja hakake parem aegsasti kohanema.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • Olulised telefoninumbrid:
    • 1247 – Käitumisjuhised eriolukorras toimetulekuks ja koroonaviirusega seotud küsimustes (24h, tasuta)
    • 1220 – Perearsti nõuandetelefon eesti ja vene keeles, pakub meditsiinialaseid nõuandeid ja konsultatsiooni (24h, tasuta)
    • 53 01 9999 – Välisministeeriumi konsulaarinfo, kui oled välismaal hätta jäänud (24h)
    • 112 – Hädaabinumber kiirabi, pääste ja politsei kutsumiseks (24h, tasuta)
  • COVID-19 sümptomid on sarnased gripi sümptomitele. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused.
  • Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Valitsus kehtestas viiruse kiire leviku tõttu 17. maini eriolukorra. Loe lähemalt, mida see kaasa toob!
  • Pärast välismaalt naasmist peavad nii Eesti elanikud kui ka välisriigi kodanikud olema kaks nädalat isolatsioonis, välja arvatud erandid seoses Baltikumi ja Soomega. Loe lähemalt kriis.ee lehelt!
  • Loe lähemalt koroonaviirusest Terviseameti kodulehelt!