Rääkisime Kristeliga Eesti Laulul osalemisest, koroonaajal Skype’i teel laulu kirjutamisest ja näitlejarollidest.

Esimesena meenutasime populaarset "Padjaklubi", kus Kirstelil oli kanda homoorikas poiss- tüdruku roll. Uus, närvilise naise roll on tal kehastada aga sarjas “Tulejoonel”, mida võib varsti näha Elisa Huubis.

Varasemalt on ta karakterites alati olnud huumorit, mistõttu isegi dramaatilised hetked pole väga rivist välja löönud. Seekord tundis ta end justkui esimest korda kaamera ees olevat. “See oli hea väljakutse, sest ma pole sellist emotsiooni pidanud kunagi varem mängima. Näiteks Mishat mängides on fookuses huumor. Proovisin üle ventileerida ja leida endas meeleheitlikku kohta, nii palju kui suutsin seda ette kujutada” kirjeldas ta. “Pidin rolli jaoks järjest mitu korda suitsu tegema, mida ma pole poolteist aastat teinud. Kartsin, et isu tuleb tagasi, aga õnneks pidin nii mitu korda seda tegema, et enam ei tahtnud.”

Näitleja, laulja ja maailmameister

Lisaks näitlemisrollidele tuntakse Kristelit kui üht osa duost Öed ja bändi Gram-of-Funi lauljana. Vähesed teavad, et naine on maailmameister tantsimises. “Üks vingemaid saavutusi, mis elu lõpuni meelde jääb, on tantsutrupiga Semiir meistrivõistlustel esikoht. Saan end julgelt maailmameistriks kutsuda ja see on ka tõsi! Ma olen tänulik, et saan teha kõike, mida lapsena unistasin. Järelikult sisemine süttimine ja põlemine oli nii suur, et elu otsustas, et tee siis,” rääkis Kristel.

Gram-of-Funiga sai Kristeli teekond alguse üsna klassikaliselt: “Teadsin bändiliikmeid Martinit, Jaagot ja Filipi juba varasemalt. Nad kutsusid stuudiosse, et vaadata, kuidas klapib ja klappis!” Kolmest plaadikeerutajast sai kuuest täisväärtuslikust liikmest koosnev lõbus punt, kellele meeldivad seiklused.

Kuidas koroona ajal laulu kirjutada

Gram-of-Fun koos Kristeliga astus üles Eesti laulu teises poolfinaalis lauluga “Lost in a Dance”. Lugu kirjeldavad Aaslaiu sõnul märksõnad “kurbrõõmus”, “süttimine” ja “küte” ning see on inspiratsiooni saanud Pat Benatari loomingust. Koroonaajale omaselt kirjutati lüürikat stuudio asemel Skype’i teel. Sõnad räägivad sellest, et vahel tuleb end jalaga tagumikku lüüa, et end sütitada. “Lool on nostalgilist modernsust, instrumentaal on lahe ja me oleme jätnud ruumi, et lugu saab kellelegi pühendada,” võtab Kristel kokku.

Kuigi edasiseid tulevikuplaane dikteerib suuresti COVIDi hullus, tahab Kristel suvel vallutada festivalilavasid. “Oleneb, mida viirus teeb ja laseb teha, aga salasoov on albumilaadne toode välja anda. Ajal on komme ise näidata,” mõtiskleb ta.