Kristina Orbakaite: Mul on kõik veel ees!

 (7)
dany_rian
TopFoto/Scanpix

Kunagi öeldi tema kohta: Alla Pugatšova tütar. Siis räägiti emast ja tütrest kui võrdsetest, kes koos ja eraldi, kuid laval olles kontsertsaalid puupüsti täis tõid. Nüüd ütlevad sajad tuhanded: Alla Pugatšova on ta ema. Kristina võib aga oma karjäärist rääkides uhkusega tõdeda: ta on kõik ise saavutanud!

Kristina, kas on kerge olla Alla Pugatšova tütar?

Küllap kunagi, üheksakümnendate aastate alguses, tuldi minu kontsertidele puhtast uudishimust, et näha Pugatšova tütart. Ometi olen alati tahtnud olla huvitav laulja Kristina Orbakaite, mitte primadonna tütar. Uskuge mind, olen selle nimel kõvasti vaeva näinud, et kõike ise saavutada.

Aga kuidas te lapsepõlves suhtusite sellesse, mida ema tegi? Kas tundsite sõprade ees uhkust?

Ega mul sõpru eriti ei olnudki. Käisin ju kogu aeg mingites koolides — muusikakoolides, keeltekoolides. Sellepärast ma ka tänavatel ringi ei hulkunud. Mis puutub suhetesse emaga, siis ma kannatasin väga pikkade lahusolekute tõttu, kui ta oli ringreisidel, mina aga elasin koos vanaemaga. Vahel võttis ema mind endaga kaasa. Kui kontsert pikale venis, uinusin otse kulisside taga. Kõikide jaoks oli ema „estraadilaulja Alla Pugatšova“, minu jaoks aga lihtsalt ema.

Kas Alla Borissovna võtab ka teie loometööst osa?
Ema aitab mind muusikalise materjaliga. On laule, mis olid kirjutatud tema jaoks, laulsin aga hoopis mina. Me ei vaidle, kuid peame nõu. Tema ütleb: „Seda laulu ei tasu laulda, see kostüüm ei sobi, siin on valgustus liiga ere“. Nii käib meistri käsi üle minu programmide. Kõrvalt vaadates võib näida, et ema on üsna karm inimene. Tegelikult on ta aga lihtsalt väga nõudlik — nii enda suhtes, kui ka teiste inimeste suhtes. Talle ei meeldi, kui tööd tehakse üle jala. Ta nõuab täiuslikkust.

Kas ema on teile ka teie isikliku elu kohta nõu andnud?
Selle koha pealt on ema tark naine. Temal on oma elu, minul oma. Minu abieludest sai ta teada alles siis, kui panin ta juba fakti ette. Näiteks, kui abiellusin Mihhail Zemtsoviga, siis teatasin sellest talle alles aasta pärast. Nii kukkus lihtsalt välja. Üldiselt õpin ma temalt kannatlikkust suhetes meestega. Kui naine on artist, siis mees ei suhtu sellesse just üheselt. Seetõttu peab naine mehe ja perekonna nimel ka teatavaid ohvreid tooma.

Te pole kunagi varjanud, et enne kohtumist Mihhail Zemtsoviga olete elanud vaid vabaabieludes. Kas see oli asjaolude kokkulangevus või põhimõtteline seisukoht?
Loomulikult asjaolud! Kas teie siis arvasite, et olen nimme sünnitanud lapsi väljaspool abielu? (Naerab) Hoidku jumal, mul pole mitte midagi seadusliku abielu vastu. Ometi juhtus minuga kõik nii. Alguses olime noored, siis algas kontserdireiside aeg. Ikka ei olnud aega, hiljem aga polnud nagu enam erilist vajadustki. Selle eest polnud ka vaja kellegagi midagi jagada.

Mis te arvate, kelleks saavad teie lapsed, kas artistideks?
Vanem, Nikita, õpib Ameerikas. Tema on loomeinimene, loob muusikat, teda huvitab räpp ja breik. Koolis kirjutas ta isegi kirjandeid räpistiilis ning riietus vastavalt. On juba mõneski klipis esinenud. Hiljuti osales Grigori Konstantinopolski filmis. Noorem, Danny, käib koolis. Tema on väga põhjalik inimene. Temalgi tekkis mingil ajal huvi lavalaudade vastu, kuid möödus peagi. Ausalt öeldes tahaksin väga, et ta valiks teise elukutse.

Miks siis teise? Teie elukutse võimaldab ju olla majanduslikult sõltumatu.
Enne majandusliku sõltumatuse saavutamist tuleb aga ära süüa rohkem kui puud soola. Tean seda enda käest.

Kuidas pojad ema kuulsusele reageerivad? Kuidas suhtuvad sellesse, et teda pidevalt televisioonis näidatakse?
Nende jaoks on televiisor nagu mingi perekonnaalbum, kus on võimalik näha nii ema kui ka isa, ja vanaisasid ja vanaemasid ning lisaks suurt hulka meie peresõpru. Lapsed teavad ja saavad aru, et lava, see on minu töö, minu leib, ning suhtuvad sellesse vastavalt. Ilma erilise uhkuse ja pieteeditundeta.

„Olen naeruhimuline inimene…“

Enne 2007.aastal ekraanile ilmunud filmi „Ljubov-Morkov“ („Armastus-Porgand“) oli teid raske ette kujutada komöödiategelasena.
See oli sellepärast, et mind on ikka peetud romantiliseks tüdrukuks, kellel õnnestuvad suurepäraselt kõikvõimalikud ballaadid ning kurvad laulud. Minu isa on aga ju kloun. Seega on klounaad mul juba veres — elus olen väga naeruhimuline inimene, armastan lõbusaid seltskondi ning anekdoote. Kas tahate, räägin teile ühe? Aasta on 2010. Alla Pugatšova on lõpuks pensionile läinud ning tegeleb oma suvilas Moskva lähedal aiandusega. Filipp Kirkorov on ära jätnud kõik oma projektid. Üksnes Kristina Orbakaite töötab oma erialal — hernehirmutisena aias.

Kristina, oma esimeses filmis mängisite te meest, teises — last. Kumb osa oli kergem?
Mulle näib, et lihtsam oli ikkagi last mängida. Mees pole ma ju kunagi olnud, tüdruk aga küll. Ka tööprotsessis püüdsin meelde tuletada oma lapseea emotsioone. Jälgisin sõbrataride tütreid ning noorema poja sõbratare. Ma ei küsinud tüdrukute käest, kuidas nad oleksid toiminud ühes või teises olukorras. Me lihtsalt vestlesime huvitavatel teemadel, ja mina püüdsin tähele panna, kuidas nad käituvad, kuidas liiguvad. Selgus, et tüdrukud ei käi, nad hüppavad ning nad ei suuda paigal püsida.

Mis lapsepõlve mängides kõige raskem oli?
Ärgata ja jõuda hommikul kella seitsmeks võtetele. Ning veel striptiisistseeni mängida. Ma olen ju tõeline tantsija, mitte aga striptiisitar, ei, seda mitte. Stsenaariumi järgi pidin hüppama ja postist kinni haarama, sealt maha kukkuma ja siis jälle üles saama. Kaadris paistab kõik väga kena välja. Et aga seda efekti saavutada, tuli kaua harjutada ja hulga duubleid teha. Harjutasin hüpet oma 50 korda. Pärast pidin kuu aega pika säärega saapaid kandma, sinikad ei kadunud ju nii kiiresti.

Kuid meest mängisite te vägagi veenvalt!
Ma oleksin pidanud poisina sündima. Varem ei olnud ju ultraheli ning emale rääkisid kõik, et ta saab poisi. Vanemad mõtlesid mulle isegi nime välja: Stasik, Stanislav. Ja kui kõik oli õnnelikult läbi saanud, öeldi emale: „Õnnitleme. Teil on tütar!“ Ema läks äkki ähmi täis ja küsis: „Aga, mis siis Stasikust saab?!“ Seetõttu, kui minus ilmutab end midagi mehelikku, ütlevad sõbrad: „Nüüd lülitas Stasiku sisse!“ Tegelikult on igas tütarlapses peidus selline Stasik. Eks igas inimeses ole ju nii mehe kui ka naise alge.

Muide, kuidas ema reageeris teie osalusse filmis Ljubov-Morkov"?
Pärast esimese filmi esilinastust sain temalt sõnumi: „Tubli! Olen uhke! …“ Ja nii edasi, kõik ikka tema stiilis.

„Oleksin rõõmuga nõrk“

Kas teil tuleb ka päriselus mehe rolli mängida?
Loomulikult. Olmeküsimustes ja lapsi kasvatades olen ma nii mees kui ka naine. Oskan sõna pidada ning inimesi juhtida. Ma pole seda kunagi eriti tahtnud. Kuid elu on sundinud.

Teil on olnud kaks kõmulist lahutust…
Varem arvasin, et perekond peab rajanema väga rangetele reeglitele. Kui on pettus, tuleb otsekohe lahku minna. Või võtame näiteks armukadeduse. Olin seisukohal, et kui armukadetsed, siis ei usalda sa seega oma kaaslast. Aastatega olen muutunud palju leebemaks. Kui saabub selline ümbermõtestamise aeg, siis ei hinda sa ainult õnnelikke tunde, vaid lausa minuteid.

Kas te kujutate end ette stereotüüpses, leebe ja kaitsetu kodukolde hoidja rollis?
Naise soov olla paljudest meestest võimukam on ilmselt solvav. Ometi pole midagi parata. Oleksin rõõmuga nõrguke, vahel lausa luban seda endale. Kui aga jutt käib tööst, lastest ja olmest, võtan taas kõik enda peale ja ütlen endale: „Kõik! Unusta oma nõrkus, ha-ha-ha. Hakka aga jälle pihta mehe kohustuste täitmisega!“

„Ehk on mul kõik veel ees?!“

Kristinal on hetkel tööd rohkem kui ei kunagi varem. Ja seda vaatamata sellele, et finantskriisi tõttu on paljude artistide kontsertide hulk tunduvalt vähenenud.

"Kriis pole mind veel tabanud," kinnitab naine.
"Mul on esinemisi paljudes maailma maades ja kodumaal. Armastan meeletult teatrit. Hiljuti käisime koos emaga kahel etendusel. Moskva Rahvuste Teatris vaatasime etendust „Šukšini jutustused“, Tšulpan Hamatova ja Jevgeni Mironoviga peaosades, ning see pakkus suurt naudingut. Ja veel, Olja Orlova, kellega me esinesime koos filmis „Ljubov-Morkov“, kutsus meid Vahtangovi nimelisse Teatrisse etendusele „Kaheksa naist“. See oli Olja debüüt teatrilaval.

Varem mängisin ka ise etendustes, praegu mitte. Küllap seetõttu, et teatrietendused on minu jaoks emotsionaalselt tunduvalt raskemad kui filmivõtted. Pärast esilinastust elab film oma elu iseseisvalt edasi, pärast esietendust teatris etenduse saatus alles algab. Tulen ehk lavalaudadele tagasi siis, kui mulle tehakse pakkumine, millest ma ei suuda keelduda…

Aga üldse, kas teate, et mu ema arvas, et minust saab ilusalongi perenaine, moelooja või midagi sellelaadset. Ehk on mul kõik alles ees?!"

Allikas: Podruga, 12’2009