Kristina Šmigun-Vähi meenutab hetke, kui ta mõistis, et on lapsekasvatamises ühte asja väga valesti teinud

Kristina Šmigun-Vähi ütleb, et talle tundub, et me teeme ühiskonna lödiks, kui püüdlemist ja pingutamist ei väärtusta, seetõttu ei poolda ta ka kehalise kasvatuse hinnete kaotamist. Pealinnale meenutab ta samal teemal jätkates üht piinlikku hetke, mil ta sai aru, et ta on lapsekasvatamisega ühes aspektis puusse pannud.

Uus suund kehalises kasvatuses on see, et hindeid ei panegi ja norme ei pea täitma. Milline on sinu kui profisportlase seisukoht?

Mulle tundub, et me teeme ühiskonna lödiks, kui püüdlemist ja pingutamist ei väärtusta. Aga minu meelest peaks vaatama rohkem igat last kui indiviidi. Lapsel on ju tore näha, et ükskõik, mida elus teeme, me areneme. Näiteks kui ühel aastal jooksen kilomeetri 8 minutiga, siis järgmisel aastal 7 minutiga. Iga asja saamiseks tuleb tööd teha. Mitte et istun kuskil ja asjad kukuvad kätte. Samas peaks iga lapse võimeid hindama individuaalselt, mitte ühe mõõdupuuga.

Igapäevane kehaline liikumine peaks inimeste elus olema sama elementaarne, nagu magamine ja söömine. See peaks olema osa laste päevarutiinist. Hiljuti lugesin artiklit, kus öeldi, et tänapäeva lapsed liiguvad vähem kui vangid. See pani mõtlema.

Üks põhjus, miks me kolisime, oli see, et kui tütar oli umbes neljane, pidin temaga kord sügisel kui jalutama minema. Tuli sitsikleidiga esikusse. Küsisin, kuhu sa selle riietusega tuled, ja ta vastas, et kas me siis autoga ei lähegi.

Mulle oli see äratuskell. Et kui laps juba arvab, et jalutama minnakse alati koos autoga, siis ma olen teatud asju väga valesti teinud. Sain aru, et kui laps läheb linna kooli, siis tuleb autost loobuda ja igale poole. kuhu vähegi võimalik, minna jala. Laps peab saama ise liikumisega hakkama.

Loe edasi Pealinnast!