Kui küüditamisvagunis oleks sulle koht...

 (63)
Kui küüditamisvagunis oleks sulle koht...
Delfi lugeja foto

Kui ajalugu korduks ja sa peaksid sügavas öös üles aetuna oma kodust lahkumiseks valmis olema, siis kuidas sa seda teeksid? Olen püüdnud korra oma elu jooksul sellise olukorra läbi mängida. Kuid vandusin alla. Mõistes, et on olukordi, mida ette ja läbi mängida pole võimalik. See on üks neist.

Seda kirjatükki pole lihtne kirjutada. Sest igal sõnal on kaal, meist igaühe jaoks ja tausta tõttu erinev. Kuid just selle pärast kirjutangi. Sest minu kalendriaastas on kaks kuupäeva, mis seisatama sunnivad. Teine neist on

14. juuni.

1991. aastal algas see päev tugeva vihmasajuga. Olin hommikul ärgates seetõttu pisut mossi. Eelmisel õhtul sai ju tänased riided peas kokku pandud ning plaanidki tehtud. Tähtsam neist oli tütre esimene arstivisiit ja Rootsist saabuv sõpruskoor, kus laulsid paar ehtsat väliseestlast.

Vihm andis õnneks keskpäevaks järele ja polikliinikust tagasi tulles oli asfalt juba kuivgi. Kuid linn oli väga vaikne, tänavad tühjad, justkui oleks kõik inimesed kuhugi kadunud. Jalutasin suurt tumepunast Poola vankrit enese ees lükates uhkelt läbi kodulinna vaikse elurajooni ning tundsin rinnapiima vähedusest hoolimata rõõmu oma sobivates mõõtudes tütrekesest, kaunist kevadilmast ja korrastatud aiaga majade küljes lehvivatest sini-must-valgetest. Toona oli see veel ilus ja silmatorkav erand. Kuid miks olid lipud just täna väljas, see mulle kohe ei meenunudki.

Kahekuuse lapsega kulgevad päevad teadagi omas rütmis ja maailmas. Sinna ei mahu palju teiste muresid-rõõme, rääkimata päevapoliitikast või maailmasündmustest. Tolle aasta 14. juunist, küüditatute mälestuspäevast, ei mäletagi ma palju muud, kui et see oli esimene teadlikult mällu jäänud Eesti leinapäev. Rootsist saabunud sõpruskoor ja Eesti väikelinna esinduskoor andsid koos ühiskontserdi. Kirikus. Paljud kavas olnud ja eestlastele täna nii tuttavad laulud avanesid minu jaoks just sellel päeval.

14. juuni 1941
  • 14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.
  • Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.
  • Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni. 
  • 13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.
  • Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova alasid.
  • Läänemaailm nimetab seda Ikestatud Rahvaste Päevaks;
  • 30. juunist 1. juulini 1941 pandi Lääne-Eesti saartel toime uus küüditamisaktsioon (juuliküüditamine), mille käigus viidi ainuüksi Saaremaalt ära 654 inimest, kellest üle 400 (naised ja lapsed) pääses tänu Saksa vägede kiirele edasitungile kuuajalise vangistuse järel Tallinnast tagasi koju.
  • Allikas: Vikipeedia

    Samal õhtul sain tuttava kaudu lapsele esimest korda nn pabermähkme. Pikk paberipurust kokku pressitud sidemelaadne asi oli mõeldud kasutamiseks eriolukordades - siis, kui teadsid, et nüüd peaks lapsuke kindlasti kakale hakkama. Sideme eesmärk oli ema marlimähkmete liigsest pesesmisest-keetmisest säästa. Kuidas aga ikkagi välja rehkendada lapse kakamiseaeg? Noh, vahel see isegi õnnestus.

    Järgmisel hommikul tegime emaga koos esimest korda kaerahelvestest tummi. Rinnapiimaasendajat poest ei saanud ja need mõned purgid, mis siiski kuidagi kusagilt kätte saadi, olid mõeldud eriolukordadeks. Nagu pabermähegi.

    19. august

    Me olime Hiiumaal. Rinnapiima enam ei olnud, neljakuuse toidukaart koosnes tummidest, mõnest püreest ning keefiri- ja mahlasegu. Jogurt oli veel tundmatu ning hommikuks juurviljapüreed ka päris ei anna.

    Nii askeldasin ma tol hommikul enne raadio uudistesaadet köögis ja soojendasin kuumaveepotis keefiri. Siis tuli erakorraline teade: Moskvas on toimunud riigipööre ja Vene sõjavägi on teel Tallinnasse.

    Haarasin lutipudeli ja tormasin lapse juurde. Äratasin kõrval voodis maganud ema ja rääkisin kiiruga, mida just raadiost kuulsin. Siis ei rääkinud me enam midagi. Tütrekes sai söödetud, marlimähkmed vahetatud ja pessu viidud. Tänaste tööde hulka kuulus ka mähkmete keetmine, kahekümnest kolm olid puhtad ja kuivad. Ilm oli päikeseline ja sobivalt tuuline. Pidi kiiresti tegutsema.

    Vett keetes ja seepi leotades hakkasin mõttes äkki asju kokku panema.
    Paljukest meil neid üldse oli - titeriided mahtusid kõik ühte suurde 60-kopikalisse kilekotti. Eneselgi polnud midagi üleliigset. Olime ju suvitamas, seega talveriieteta.

    Mis saab, kui nüüd just ajalugu kordubki? Mis siis, kui öösel peatub õues auto ja tulebki minna? Polnud vahet kuhu ja kes viiakse. Suutsin mõelda vaid oma neljakuusele lapsele. Sain aru, et oma last soojas ja toidetuna hoida käib mul üle jõu. Midagi leiab lapsele ju ehk ikka ümber, kuid kuidas toita nii väikest... See mõte tundus emotsionaalselt üha raskem. Nii otsisin tegevust vana sauna pesuruumist.

    Ahi küdes, mähkmed said peagi keedetud. Pesin nägu ja hambaid ning mõtlesin, kui mitu päeva järjest suudaksin ma pesemata olla. Äkki meenusid "päevad". Olin need viimasel ajal tänu loodusele täiesti unustanud... Kuid nüüd oli piim rinnast täielikult kadunud, järelikult pidi kõik jälle varsti normaalseks muutuma. Hea küll, apteegivatt on paar rulli varuks. Kuid need on siiski need väikesed rullid. Aga edasi? Kuidas siis need päevad üle elada? ...

    Nii mu mõte eksles ja rahulikkus vaheldus rahutusega. Tütreke sai lõunaks värske kartuli- ja porgandipüreed. Marlilappidega koos said pestud ja kuivaks ka mõned teised riided. Igaks juhuks, ikkagi ilus ilm ju. Õhtuhämaruses istusin rannal suure kivi otsas ja kuulasin vaikust. Meri ei loksunud ja linnud olid kadunud. Olin ühteaegu virge ja samas täiesti jõuetu. Kõigist mõtetest hoolimata polnud ma midagi kokku pakkinud. Und ei tulnud.
    Hommik tuli. Ootamatult. Kuid köögis veepotis keefiri soojendades sain aru, et SEE ÖÖ on möödas.