Kui õige lõpetaks selle sigareti pahvimise?

 (47)
Kui õige lõpetaks selle sigareti pahvimise?
Scanpix

MÕNI MÕTE: Olen aastakümneid suitsetanud. Vahel järele proovinud jätta ja siis mõne aja pärast ikka sigareti läitnud. Olen end selle eest kirunud ja siis jälle kõigega vaikselt leppinud ja endaga rahu sõlminud. Mõtlen nüüd viimasel ajal tõsiselt — kuidas edasi?

Kas kulutada ühes kuus sigarettidel jätkuvalt oma 600-700 krooni (mul tõesti läheb 15 pakki kuus) või hoida see raha millegi muu tarbeks. Kasvõi soovitud välisreisiks kogudes — aastas võiks nii kokku saada oma 8000 krooni.

Ühel päeval läksin külla oma kauaaegsele sõbrannale. Me polnud ammu näinud, kuid kohtumine sai lepitud juba ühel ülipalaval juuliõhtul. Kokkusaamise viibimisel oli ajapuudusest tõsisem põhjus: sõbranna sattus ühtäkki nimelt haiglasse, viidi suisa kiirabiga sisse.

Sõitsin Tallinnast Viljandisse ja kaks vaba päeva meeldivate mälestustega terendasid ees. Elle juba ootas mind, sättisime lauda ja seletasime maast-ilmast. Elulised uudiseid said ka räägitud: oli neid nii häid kui halvemaid. Lastega oli meil mõlemil kõik kenasti, kooliraha veel ei nõutud ja toiduraha ikka jätkus. Ainult töökohtadega ning palkadega toimus Eestis vahepeal üks suur kokkuhoid: ka Elle mees oli nüüd väiksema palga pea, kuid kuna pank tahtis ikka oma osa ja veel veidi, siis tegid meie mehed sarnaselt veel teist tööd põhikohale lisaks.

Lõpuks, kui olime Elle küpsetatud pirukad ja minu valmistatud koogi ning muud suupisted kõik lauale sättinud, avasime veinipudeli ja tundsime end hästi.

Seotud lood:

Suitsunälg aga ootas oma aega - ootasin tegelikult salamisi Elle märguannet, kuid tema polnud viimase kahe tunni jooksul kordagi sigaretti läitnud. Kunagi tossasime ühikas nii, et meid taheti sealt kord isegi välja heita. Ebaterved eluviisid ja hulljulge noorus - teadagi!

Nüüd oli aga Elle vaat, et keelaja rollis. Õigupoolest lubas mul tossata küll, aga rõdul, suletud ukse taga:
„Tead, ma püüan suitsust ennast võõrutada. Tervisele hakkas ja nüüd Tartus käies jätsingi selle töö katki.“

„Kuidas see sul õnnestus,” küsisin üllatunult, kuid kustutasin oma sigareti pea poole pealt.

Elle jutustas oma loo: „Suits hakkas bronhide peale. Hommikune köha sarnanes juba vana mehe hommikuhäälega. Ka kosmeetik tegi jutuks näonaha teatud vananemise nähud. Hakkasin end kuidagi ikka piirama. Sain niikaugele, et tegin juba poole vähem kui seni, kuid enesetunnet see ei parandanud. Muutusin nagu veel enam sõltlaseks, seekord kellast. Mutkui passisin kella. No, et kui palju eelmisest möödas on, kas võin juba jälle suitsu põlema panna.“

„No ega meist ju keegi tervemaks ei lähe, ikka sammume vananemise suunas,“ püüdsin asjale pisut naljakamat tooni anda.

„Ega me tõesti keegi nooremaks saa. Olgu suitsu või suitsuta. Kuid kui mul jalgades teatud käimisraskused tekkisid ja kirurgiaosakonnas suurte aparaatide vahele uuringuteks pandi, hakkasin ma nagu päästerõngast enda jaoks otsima. Tomograaf näitas, et osa minu suuri veresooni ehk artereid on hakanud ummistuma ja see pole enam mingi nalja koht,“ pihtis 40-aastane naine.

Olin tema juttu nii süvenenud, et nägin vaimusilmas mul endal viimasel ajal ilmnenud tervisrikke märke — vahetevahel pööritas pea, teinekord oli päevadega mingi nihe, närvilisus ilmnes üha sagedamini. Mõnikord pistis maos, isegi käed surid vahelteinekord surid käed… . No kas need just suitsust, aga nähud olid minulgi.

„Siis, juba üleva palatis, kui peale veresoonte sondeerimist kuulas mind üle vastavalt oma küsimustikule nooruke neiuke, kirurgi assistent, üliõpilasaastaid lõpetav tulevane tohter. Lõpuks päris ta ka suitsetamise kohta. Vastasin nagu oli, jaatavalt. Selle peale muutus ta hääl kole kurjaks, ehk isegi enam kui sobilik olnuks. Ta teatas, ah teie tahate meie käest oma vaevustele abi, ise sellele kaasa aitamata. Meie muudkui tehku, nähku vaeva, aga teie jätkuvalt mürgitate end. Suitsetamine tuleb lõpetada, selline oli tema nõudmine.

Ausalt öeldes solvusin ma ikka väga. Mõtlesin, et kui kirurg ise mu juurde tuleb. kaeban üliõpilase peale. Mis õigusega minuga nii käitutakse.

Õnneks jäin ma peale protsetuure magama, liivakotid mõlema kubeme vetesoonte peal. Ärgates oli esmalt kella vaadates õnnelik, polnud juba kuus tundi suitsu teinud. Ja siis meenusid noorukese kitlikandja manitsused.

Siis olin ma oma otsuse teinud. Hakkan ka ise enda eest hoolt kandma, ei pea seda vaid arstide hooleks jätma. Ma pean sellega hakkama saama ja ma saan ka- sisendasin endale.“

„Solvumine või kõrge enesehinnang panid sind otsustama, palju sellest nüüd möödas on“?
„Seni läheb neljas kuu, näis kuidas edasi. Arvan kõige raskema aja juba üle elanud olevat. Peaasi, et ei peta ennast ja luba mitte ühtegi suitsu. Ainult paar lisakilo on juurde tulnud, aga algus ise enda tervise ja enesetunde eest tõsiselt seisma olen juba hakanud. Loen sellekohaseid raamatuid ja brožüüre. Saan aru, et seni elasin pisut ühekülgselt ja laisalt.“

Olin esmalt keeletu kuid endamisi hakkasin endale ka oststavaks sammuks mõtteid koguma. Näis, kas olen enda lodevusest tugevam. Eile helistasin Viljandisse. Ta peab endiselt võetud kurssi.

Ma hoian talle pöialt.
__________________
*) MÕNI MÕTE on Naisteka uus sari, milles tähelepanekuid elust endast teevad inimesed meie ümbert ja kõrvalt. Olgem siis tähelepanelikud!