Kuidas Pille suureks kasvas

Pille Minev (38) on lototüdruk igas mõttes. Paljud teavadki teda kui lotosaate nägu ja mõni telekauge üllatub teada saades, et Pille ei tee seda saadet juba mõnda aega. Tema enda elu on samuti paljuski loterii.

Vahel on loto(elu)ratas Pille jaoks nii kiirelt keerelnud, et pihku jäänud “munad” on kaasa toonud nii võite kui ka kaotusi. Tänasel päeval julgeb naine tunnistada, et on lõpuks täiskasvanuks saanud.

Leian Pille suviselt lärmakast kohvikust hõlpsasti üles, sest pikad blondid juuksed ja leebe naeratus kui tema kaubamärk torkavad kaugelt silma. Lillelises kleidis Pille on peitnud ennast suurte päikeseprillide taha, aga tema hääl reedab särava isiku, keda raadiokuulajad argihommikuti Star FM-i eetris kuulevad. Praegu ongi Pille põhiliselt raadiohääl, kuigi temas on see “miski”, mis muudab inimese telegeeniliseks. See “miski” pole õpitav ja mõneti on isegi kahju, et Pille enam ekraanil ei sära. Ta ise leiab, et üheski töös pole asendamatuid inimesi. Talle on praegusel eluperioodil oluline, et jätkub aega nii tööd teha kui ka puhata. Viimase kinnituseks lõpetabki Pille telefonikõne ja jätab endale mõtlemisaega, kas minna järjekordsele koosviibimisele sõpradega või mitte. “Hommikul ju ikkagi vaja vara ärgata,” mainib ta.

Oled raadios kuulajaid äratanud mitu head aastat, kas see töö rutiinseks ei ole muutunud?
Rutiini pole olnud põhjusel, et olen osanud puhkust võtta ja ära sõita. Pealegi on raadiotöö nii ergas, et seal ei saa rutiini tekkida. Kogu aeg peab olema tegus ja otsima uusi uudiseid. Olulised on ka inimesed, kes seal on — ja nendega on mul vedanud. Muidugi ei tea kunagi, kaua miski asi kestab.

Viimastel aastatel oled puhanud palju Indias. See on vist nagu nõidus, mis paljusid sinna maale kutsub?
Minu tee läks Indiasse suurel määral siis, kui sõbranna jäi sinna elama. See linn, kus ta elab — püha Gangese ääres –, on nii ebamaise meeleoluga. Esimene kord, kui sinna sattusin, tundsin, nagu oleksin narkouimas — selle linna energia oli juba nii teistsugune. Muidugi on Indias palju asju, mis meile harjumatud. Stressi ja depressiooni seal ei teki. Meie oleme kinnisemad, nemad avatud. Selles suunas tahaks isegi liikuda. Ei ole mõtet koguda endasse võnkeid, mis kääritavad ja tervist rikuvad.

Lii Unt, Pille sõbranna:

“Ma ei mõista, miks ajakirjandus tõstab alati välja, et Pillel on olnud palju mehi. Kuidas palju? Kaks abielu, elu jooksul neli suhet. See on tänane Harju keskmine. Ilusa naise puhul isegi alla selle. Kui te ei usu, võin esitada pika nimekirja naistest, kes on olnud vähemalt kaks korda abielus.

Pille puhul on eriline see, et ta on armastuses aus. Tal pole iial olnud kõrvalsuhteid, ta pole kunagi lahku läinud sellepärast, et tema või ta mees on leidnud uue armastuse. Kui Pille armastab, siis ta armastab täiega. Kui armastus saab otsa, siis ei näe ta vaeva, et suhet jõuga koos hoida. Võib-olla sellepärast, et ta ei oska näha armastuse kaubanduslikku väärtust.

Pille on vanamoodne naine. Mood ja moevidinad ei lähe talle korda. Ta on kõige õnnelikum oma maakodus mere ääres, kus pole mobiililevigi. Ma ikka ärgitan teda iphone’i ostma, et tore oleks skaipida. Aga tema ütleb, et tuleb selle raha eest hoopis mulle Indiasse külla.”

Kui vaadata india inimeste temperamenti, siis vihastades nad röögatavad ja lasevad endas tekkinud emotsiooni kohe välja. Hetke pärast maha rahunedes aga naeratavad jälle ja suhtlevad sõbralikult edasi. Meile, eestlastele, on sageli oluline see, millised me paistame teiste jaoks. Tähtsustame suurel määral välist hoiakut ja mõõdukat käitumist. Avatum võiks olla kas või tervise mõttes, sest kui kõik endasse jätta, siis lõpuks hakkavad pea ja kõht valutama. Kuigi ka meie ühiskonnas on viimastel aastatel muutusi. Palju on ilmunud vastavat kirjandust ning budism on saanud mitmetele lähedasemaks ja huvipakkuvaks. Lugedes üle kolmekümneaastaste naiste intervjuusid, räägitakse seal ikka eneseleidmisest. See käib sellise eluetapiga kaasas.

Millal sina ennast “leidsid”?

Mul on läinud klassikaliselt, kuigi minu elu kohta ei saa öelda klassikaline, sest ei peeta loomulikuks, et sa oled juba mitmes kooselus olnud. Meil valitseb siiski suhtumine, et üks pikk suhe on õige. See oli ligi neli aastat tagasi, kui ma viimati lahku läksin. (Pille lahutas siis režissöör Anri Rulkovist — toim.) Siis järgnesid aastad, kui ma väga endasse vaatasin, ja üksi olemine tundus väärtuslik. Ka minu reisimised Indiasse on jäänud nendesse aastatesse. Sel perioodil oli otsimist ja leidmist ja hingerahu poole püüdlemist, mis sinna juurde käib.

Oled sa leidnud selle, mida otsisid?

Viimastel aastatel olen elanud palju rahulikumalt kui varasemal eluperioodil oma siiruviirulistes keerdkäikudes. Sellelt pinnalt võiks öelda: olen suureks saanud. ﾜks sõber ütles hiljuti, et vaata, Pille, kuidas sina oled olnud mitmetes kooseludes, et see on ikka päris karm, kui sa mitu korda reha otsa astud. Ja ma siiralt üllatusin. Järele mõeldes jällegi mõistsin tema arusaama, sest meie ühiskonnas ongi selline küsimuse tõstatus normaalne. Kui ma vaatan oma elu tagasi, olen õnnelik selle üle, et mu elus on olnud niivõrd mitmetahulised inimesed. Ma ei meenuta kedagi sapiselt või vihaga. Arvatakse, et kui sul on olnud üks, teine ja kolmas suhe, peab kuskil see traagika olema. Muidugi on nendel hetkedel traagikat, kui asjad muutuvad ja on valus. Tervikule tagasi vaadates olen väga õnnelik, et olen enne tegutsenud ja siis mõtelnud. On küllaldaselt värviküllust. Suureks saamise all peangi silmas ennekõike seda, et pea ees tulle enam ei torma. Jah, tasast olemist on rohkem.

Selleks, et endas see rahu leida, peaks olema aega…

Mõned aastad tagasi sai omaseks kogu aeg töötada ja rassida. Nüüd näib mulle, et inimestel on juba rohkem aega ja me oleme jälle muutunud laisemaks. Kui keegi ütleb, et sul on kindlasti palju tegemist ja ei ole aega, olen vastanud, et oot-oot, on ikka küll. Kui mul ei ole aega, siis pigem sellepärast, et sõidan ära ja mõnutan kusagil mujal. Mitte ainult masu tõttu, vaid ka omal valikul on inimestel tööd vähemaks jäänud ja aega juurde tulnud. Või tundub see ainult minule nii, et tänu vanusele oskad rohkem aega leida ja enda peale mõelda.

Sul on endaga olemiseks vist kerge aega leida, kuna oled juba täiskasvanud tütre ema ega pea kedagi kantseldama.

Minu laps saab 19-aastaseks, olin omal ajal noor ema. Aeg oli muidugi teine ja mul on hea meel, et ma selline tuulepea olin. Sõltumata sellest, kas sa kasvatad last üksi või kahekesi, on emaks olemine rõõm. Ja valdavalt sa saad hakkama. Siis ei tekkinud selliseid mõtteidki, et enne peaks olema oma kodu või palju raha. Kellelgi sõpruskonnas polnud oma autot ja kõik elasid ühteviisi suhteliselt vaeselt. Oma ema juures sa selle titevoodi püsti panid ja nii oli loomulik.

Lapse isaga läksid sul teed lahku, kas see oli unistuste lossi kokkukukkumine?

Nii ma ei oska öelda. Kui tuttavaks saime, olin vist 18, tema kümme aastat vanem. Temas oli isaks saamise soov tugev. Kuna me mõlemad olime sellised parajad tuulepead, oli tore oma romantilises ilusas olemises mõelda, et vahva oleks laps saada ja nii me teemegi. Me ei olnud seda reaalselt läbi mõelnud ning alles lapse sündides jõudis kohale, kuivõrd suur elumuutus see tegelikult on. Eks meil oli valusaid hetki omavahel ja minu jaoks oli see vastuoluliste tunnete periood.

Aga see ei kõigutanud sinu usku armastusse?

Kui mõistsime, et me ei muutu klassikaliseks pereks, oli laps kolmene. Mul oli kergem, mu isa ja ema aitasid palju, lapse isa poolt on imeline vanaema. Lahkuminek tuli loomulikult ja polnudki nii terav. Suhete lagunedes ongi kõige valutum, kui see ei toimu pauguga.

Sinu esimene seaduslik mees oli kirjanik Mati Undi poeg Indrek. Milline äi oli varalahkunud kirjanik?

Lapse isale järgneski abielu Indrekuga. Minu esimesed muljed Matist jäävad üsna varajasse noorusesse, sattusin tema poole veel enne, kui Indrekuga tutvusin. Mäletan, et pelgasin Matit. Ka Lii (Mati Undi lesk ja Pille hea sõbranna — toim) mõjus siis tõsise ja kaugena, lähem sõbrunemine tekkis hiljem. Kui ma Indrekuga tutvusin, kolis ta Tartust Tallinna ja polnud isaga väga tihedalt suhelnud. Siis hakkasime rohkem suhtlema ja teatris käima. Mingil eluperioodil tuuseldasime Liiga kõvasti ringi, ma ei tea, kui rõõmustav see nende koduseinte vahel oli. Aga mul on hea meel, et sain noorena olla heas seltskonnas, kus inimestel olid loomingulised huvid. Need on tugevad mõjutegurid, mis hoidsid mind nii-öelda õigel teel. See õhustik on kindlasti olulist mõju avaldanud, et ma omadega hukka ei läinud.

Kas sa vahel muretsed ka, millist eeskuju sinu suhtest suhtesse kulgemine tütrele pakub?

Olen sellele mõelnud. Eks ma olen oma tütrele pakkunud kireva lapsepõlve. Mulle näib, et tal pole etteheiteid. Ütleb, et ema ja isa on tal ühed parajad boheemlased. Ju ta on võtnud seda oma elu loomuliku osana.

Kuidas siis ikkagi on parem — üksi või kahekesi?

Siin ei olegi ühest vastust. Üksi olemisel on omad väärtused ja kahekesi olemisel omad. Kui näed mõnda pikka kooselu, vaatad seda justkui imetlusega. Kurb on aga siis, kui pihtimuste käigus selgub, et see on üksnes imeilus fassaad ja üks või teine osapool sellisest kooslusest kipub neljasilmavestluses rohkem nutulugusid jagama kui rõõmu kirjeldama. Ei tahaks ju uskuda, et inimesed on koos mingisugustel muudel põhjustel nagu raha, harjumus või hirm üksinduse ees… Või lihtsalt selleks, et nimetada koos oldud aastate suur number. Ma usun armastusse ja aastatepikkusesse õnnelikku koosellu. Sellist elu leida ja hoida on suur väärtus. Kui seda ei ole, siis pigem olla üksi. Üksiolemine võib, aga ei pruugi olla kompromiss eluga või sundolukord. See võib olla valik või selgus. Jah, pigem olla üksi, kui valusas või valelikus koosluses. Aga esikohale sean ma ikka armastuse ja jagamise.

Naised võivad muidugi suhetest rääkima jääda, aga tahaks sinuga käsitleda ka teist olulist teemat — moodi. Kui palju sa jälgid, mis on hetkel moes? 

Ma ei pööra moele tähelepanu, sest ei saa poodides käidud. Ei viitsi. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui keegi ütleks, et ma toon sulle iga kuu uued trendiriided ukse taha. Siis ma oleks nõus ostma, aga poes käia on tüütu. Oma laiskuses olen osutunud väga keskkonnasõbralikuks ning võin kanda ühte riideeset 15 aastat jutti. Kui aga juba olen poodi läinud, võin tõesti osta hinda vaatamata, kuna ostan asju harva.

Mood pole ju ainult rõivastuses, vaid ka elustiilis. Pead sa oluliseks uut mööblit, nõudekomplekti?

Ei. Suurem osa mööblist on leitud sõprade pööningutelt ja maakodudest, hiljem olen asjad ilusamaks kõpitsenud või restaureerida lasknud. Nõudega on üsna sama moodi. Eks minu lapsepõlve koduski oli suur kapp, kuhu koguti serviise ja muid lauanõusid. Aastaid tagasi oma kodu luues võtsin kõik emalt rõõmuga vastu, nii on jäänudki.
Aga Indiasse reisimine on ju hetkel moes! Vähemalt reisides käid sa trendiga kaasas…
Kui ma esimest korda Indiasse läksin, võis tõesti öelda, et sinna reisiti palju. Võib-olla on see aja märk, et inimesed käivad seal ennast otsimas? Minu jaoks langesid asjad kokku, olid odavad otselennud ja sõbranna kohapeal, lihtsalt läks nii …

* * *

Jõudnud jutuga tagasi algusesse India juurde, teatab Pille mõtlikult: “Ja tegelikult võib ka öelda, et just need rännakud ja reisimised viisid mind kokku väga olulise inimesega. Ei, mitte rännuteel olles, vaid siia tagasi jõudes, kohtasin ma teda. Ka tema oli käinud ja kogenud, kuulnud ja kuulanud, tundnud ja tunnetanud… ma vist nüüd alles vastasin su küsimusele otsimise ja leidmise kohta… mh, mulle näib, et mul on õige aeg edasi minna…”
Enne kui ma suudan ennast meie mõnusast ja avameelsest vestlusest lahti rebida, ongi ta juba läinud. Ei tea, kuhu siis….

Intervjuu ilmus augustis 2010