Kümme aastat maha
Eks te võite ise arvata, mispärast need paberid äkki kadusid. Ei, daamid ei võtnud endale teist nime, ei luisanud sünnikohta, ei perekonnaseisu (patt ikkagi). Aga sünniaasta… on see siis mingi pahe, kui veel vägagi hea välja nähes aastakest viis või kümme maha luisatakse? Pigem vastupidi — kirjeldus peab ju kirjeldatavale vastama, mitte vastupidi.
Olla läbi läinud kah, rootslased ju tõesti naiivne rahvas.
Aga lool on oma järellugu. Aastad läksid. Jõudis kätte pensioniiga ja ennast nooremaks luisanud daamid avastasid äkki, et ehkki nad võiksid hakata rikkalikku Rootsi pensioni saama, ütleb paber muud. Tööta aga edasi nii mitu aastat, kui omal ajal isiklike ütluste järgi vanus vähemaks läks. Paber on paber.
Mõnigi memm olnud siis äkki kuskilt õiged paberid üles leidnud ja ametimeeste juurde õigust tegema läinud. Küll nood naernud, küll naernud, kui lõpuks asjale pihta said. Mis päris lõpuks sai, legend ei jutusta. Nagu õige legend ei tohigi.
Selle loo üle võib hirnuda, eriti kui ise oled isane. Mina, meie, legaalsed püksikandjad, ei saa vist kunagi aru, mispärast peaks ennast paberites nooremaks luiskama. Kelle asi see on? Mis meil sünniaastast — meie eluiga on niigi kangelaslikult lühike.
Ometi on selles legendis miskisugune mõte, võlu ja eeskuju sees. Vahel, täpsemalt sünnipäeviti, jõulude aegu või lihtsalt mõnel hetkel, kui ilm lõhnab, nagu ta lõhnas kunagi kümme, viisteist, kakskümmend viis aastat tagasi, tõmbab vindunumgi mehepoeg ninaga ja mõtleb: mis kurat see nüüd oli ja kui palju seda veel jäänud on? Ja muidugi, kas oleks võinud teisiti minna. Ja kas saaks veel midagi teisiti teha.
Ilmselt on see keskiga, mis aknale niisuguste jaburustega koputab. Just sellistega, et mis siin enam, on, nigu on, tasapisi, pisitasa, ei tasugi enam hullata-möllata, ega’s enam poisike olda, las noored teevad ja eksivad, neil on kõik ees ega ole midagi kaotada.
Ui, mihuke isase veise ekskrement-jutt. Bullshit.
Kunagi pole ju hilja, on ju selline õpetus. Mitte iialgi järele, mitte enne, kui kapteni müts pinnale tõuseb — kust see oligi? Vastu pidada, uuesti alustada, läbi kukkuda, uuesti alustada. Hih, kui üllas jutt. Kas pole hilja… ehk on ikkagi juba käes see aeg, kui peaks mõtlema tuhvlitest, antidepressantidest, tervisejooksust ja muidugi liisinguvõimalustest. Nagu normaalne inimene. Normaalne keskealine inimene, kes… njah.
Siis tulevadki meelde need müütilised daamid oma nooremaks luiskamisega. Nemad luiskasid kellelegi teisele. Miks ei võiks siis ise endale luisata? Passi võltsimata, muid illegaalsusi teostamata, andmebaase ründamata. On ju inimese enesepettuse võime tõeliselt lõputu, mis?
Näiteks kümme aastat nooremaks. Miks mitte? Lõustal pole ju vahet. Kerel samuti mitte. Vaja ainult otsustada — näiteks sünnipäev on selleks hea aeg — et ei saa mitte 40, näiteks, vaid 30. Või siis 50 ja 40. Või mis kellelgi parajasti kukub. Okei, 30 ja 20 on juba jabur… poisikesed mõlemad.
Ja meenutad, mismoodi mõtlesid siis, kui. Kui suur ja ees kõik maailm tundus, ilma nende nüüd kuskilt sisseroninud kõhelusteta, kas enam jõuab, kas enam tasub. Et veel pole absoluutselt millekski hilja. Kõlbab veel küll… kas või naljakaid töllakusi teha.
Sest eks oldavat ju nii noor, kui ennast tuntakse. Kui muidugi kere vastu peab — aga sellegagi saab ette võtta. Noorest peast ju viitsiti peeglissegi hoopis rohkem vaadata. Ning liigutamine ja toitumine teevad tõepoolest imet.
