Kui Eestist sõidab mulle külla mõni sõbranna, siis jäetakse oma raha tihti koti põhja ja välja teen loomulikult mina. Nende argument on see, et ega siis nemad jõua Londoni hindasid maksta ja pealegi ollakse minu juures külas.

Kui ma mõnel tuttaval palun mõnikord toidupoes ise maksta, tehakse kõverat nägu. Rääkimata restoraniarvetest, mis lükatakse iseenesest mõistetavalt minu mehe nina alla. Meie oleme ju rikkad. Meie ei ela väikeses Eestis, vaid ihaldatud Suurbritannias, kus on kõrged palgad.

Tihti vihastab mind eestlaste suhtumine Lääne ühiskonna ja eriti Suurbritannia palkadesse. Pidevalt arvutatakse siinsete lihttööliste palku ümber kroonidesse ja lüüakse käsi kokku selle peale, kui palju teenib näiteks Londoni bussijuht, kelle miinimumpalk algab kahest tuhandest naelast.

„Viiekümne tuhande krooniga elaks bussijuht Eestis nagu kuninga kass,“ pahvatas üks tuttav, kui nägi kahekordse punase bussi seinal reklaami, mis kutsus selle summa eest bussijuhte tööle. Viiekümne tuhandega võib tõesti teha Eestis palju, aga Inglismaal elades võib sellest jätkuda tegelikkuses samasuguseks elukvaliteediks nagu tihti Eesti bussijuhil kodumaal. Kas keegi arvestab kroone ümber lüües ka sellega, kui palju siin kulub?

Toon teile siinkohal välja mõned summad, mida mul on tavaelus võimatu maksmata jätta. Paagitäis bensiini minu autole maksab umbes sada naela (ligikaudu 1900 krooni). Seda täidan ma nädalas vähemalt paar korda. Toidupoes kulub kahe inimese peale miinimum 10-15 (190-285 krooni), tavaliselt 25-30 naela (475-570 krooni) päevas. Selle sisse kuulub Eesti mõistes tagasihoidlikult hea toit nagu värsked puu- ja köögiviljad ning kvaliteetsed lihatooted. Lastega perekonna kulutused on loomulikult veel mitu korda suuremad, ainuüksi mähkmed maksavad juba kordades rohkem kui Eestis.

Kuigi ma ise ei ole suitsetaja, maksab pakk punast Marlborot üle kuue naela ehk umbes 114 krooni. Metroo- ja bussipileti üks ots on Oyster säästukaardiga makstes kuskil 28 krooni. Rongipilet Londoni Waterloo jaamast linna südamest kuuekümne kilomeetri kaugusel asuvasse maakodusse maksab 20 naela ehk kuskil 380 krooni. Kui tagasisõidupilet jätta lahtiseks, lisandub sinna otsa veel kuus naela ehk 114 krooni. Neljakümneminutiline sõit Lõuna-Inglismaal asuvasse maakodusse ja tagasi Londonisse läheb mulle tavaliselt maksma 494 krooni. Tartu-Tallinna vahemaa on pea kolm korda pikem ja kolm korda odavam.

Siinne elu on kallis ja selle kõrvalt on sama raske säästa nagu Eestis ja ilmselt igal pool maailmas. Utoopilised ümberarvestused naeltest kroonideks ajavad mu tihti sama vihaseks nagu punane rätik härja.

Milleks rääkida sellest, mida on võimalik Suurbritannia palgaga ära teha Eestis, kui te olete tuhandete kilomeetrite kaugusel. Loomulikult on inimesi, kes valmis siin elama nagu kirikurotid ja sööma päevast päeva nuudleid, et teenitud raha eest Eestis midagi ära teha. Aga see ei ole elu, mida jaksaks jätkata igavesti. Normaalsuse piirides elukvaliteet nõuab raha nii siin kui ka Eestis.

Lisaks toidule ja transpordile kulub Suurbritanniasse elama asudes suur osa teenistusest üürile ja küttele. Kommunaalmaksud Inglismaal on samuti nagu kõik muu – kallim kui Eestis. Aga eestlane vaatab võõrsil elavat rahvuskaaslast suu ammuli ja mõtleb, et siin tuuakse inimesele kõik kandikul ette, arvestamata sellega, et lisaks metsikult suurele tööturule ja konkurentsile peab võõras keskkonnas inimene harjuma ka uute kommete ja keelega.

Mind ärritas hiljuti üks tuttav, kes ostis endale reisi Londonisse kuuekümne naelaga ja solvus, kui pidi Stanstedi lennujaamast rongiga linna jõudmiseks veel kakskümmend naela (380 krooni) juurde maksma. Kui ma proua enda juurde maale kutsusin, kuhu ta ise väga minna soovis, pidi ta South Westi rongisõidule kulutama veel sama palju kui lennujaamast Londonisse, sinna otsa veel metroopilet. Sellele järgnes suisa vihahoog. Enne sihtpunkti jõudmist oli ta enda sõnul juba tuulde löönud üle tuhande krooni ja tagasi tuli ju ka veel minna.

Ka minu jaoks ei ole meeldiv kulutada rongisõidule ja transpordile, samas on need kulud, mida ma ei saa kõrvale jätta. Londonis käies tuleb pealegi rongisõit tihti odavam kui autoga. Kesklinna sisenemine (congestion charge) maksab igal äripäeval kella seitsmest hommikul kuni kuueni õhtul kaheksa naela (152 krooni). Parkimistund minu kodulinnaosas Covent Gardenis maksab kaheksa naela ehk 152 krooni tunnis. See kõik on aga siinse elu osa. Nii nagu autokindlustus ja muud igapäevased väljaminekud, mida me tasume sõltumata oma elukohast.

Kui internet kubiseb odavatest reisivõimalustest Inglismaale, siis arvestage sellega, et Suubritannia on üks maailma kalleimaid riike ja võimalik, et teil kulub koha peal kümneid kordi rohkem kui odavale lennukipiletile.

Teiseks soovitan ma eestlastel siinseid tööpakkumisi vaadata teistsuguse pilguga. Naelu lihtsalt kroonideks ümber lüüa pole mõtet. Arvestage parem kohalike väljaminekutega, millele te peate siin olles hakkama kulutama. Näiteks üür ja transport, mis on Inglismaal meeletult kallid. Elukvaliteedilt võib Inglismaa vahel Eestile isegi alla jääda.

Ma olen veendunud, et 99 protsenti Läänes kanda kinnitanud eestlastest on pidanud mujal hakkama saamiseks tegema kümme korda rohkem kui kodus. See aeg, kui me klaasistunud pilguga Lääne maailma muinasjutulisusse uskusime, peaks minu meelest hakkama lõppema. Välismaal elav rahvuskaaslane ei ole ilmtingimata rikkam kui kodueestlane ja võimalus siinsete kõrgete hindade keskel elus püsida on sama raske nagu Eestis. Palgad võivad ju Suurbritannias suuremad olla, aga samas on ka hinnad tihti kümneid kordi kõrgemad. Eestis saab kindlasti palju asju kätte mitmeid kordi odavamalt kui Inglismaal elades!