Kutsuks õige vanaeidele politsei?

Tjaa, kui mutt on ikka oma nuustiku eest tuhat dollarit maksnud, siis sülitab ta kõigele, sealhulgas avalikule korrale, mõtlesin. Vanaeit vahtis nimelt heldinud näoga pealt, kuidas tema tuhandedollariline koer laste liivakasti kakas, sellal kui minu lapsed sealsamas kõrval liivakooki tegid.

Sellal, kui mina sigaduse lõpetamiseks mõttes venekeelseid lauseid moodustasin, sekkus üks teine naisterahvas, kel polnud ei lapsi ega koera, jalutas teine iseennast. Täitsa sõbralikult küsis, et te kindlasti koristate ära, ise elate ju siinsamas majas.

Värske rullisoenguga koeratädi kõverdas värvitud huuli, otsis poolvingus näoga mingi lehekese ja tegigi seda. Kuigi oli selge, et kui sotsiaalset survet ja hulgaliselt publikut poleks olnud, siis oleks junnid jäänud sinna, kus nad tekitati. Ma vist ei tule enam lastega siia, mõtlesin.

Too naine, tänu kellele sitt ära koristati, küsis veel: kas olete märganud, et siin on märgid üleval: koerad keelatud. Võ što, kiunatas koeraeit, ma elan siin! Ja zdes živu! See on minu õu! Minu maja! Näitas käega viiekorruselise kortermaja poole ja kohendas oma kvaliteetse jaki varrukaid.

Järgmisel päeval oli Fun-Fun — nii oli selle peenest tõust svammi nimi — ülemeelikus tujus ja kihutas rõõmsalt ringi, nii et liiv tuiskas. Minu lapsed olid üsna elevil, koer meeldis neile, aga natuke nad ikkagi kartsid, hoidsid minu ligi. Mina rääkisin muudkui, et ta on ju nii väike, tema kardab pigem teid.

Mutt kiitis aga takka, et ona nje kussajetsa. Noh, nagu kõik koeraomanikud, kes oma elukaid lahtiselt joosta lasevad. Mitte üks ei ütle ju, et hoia eemale, äkki pureb. Einoh, tegelikult oli see pisike koer täitsa armas ja ka mina ei pidanud teda ohtlikuks.

Aga siis hüppas Fun-Fun äkki pisema lapse najale üles ja laps pani karjuma. Kahmasin pisema sülle, samal ajal hüppas peni suurema lapse najale. Seegi oli nutu äärel, kuigi püüdis iseendast vapram näida.

Talutasin lapsed eemale, korjasin mänguasjad kokku ja küsisin vanaeidelt, vene keeles muidugi: kas te ikka teate, et see on avalik mänguväljak, mitte koerte jalutusplats. Mis mänguväljak, pistis mutt kriiskama, see on minu õu, minge minema!

Sildid, näete, keelavad siin koeri jalutada, jätkasin rahulikult. See mänguväljak on rajatud lastele, mitte koertele. Misasja, ma ei taha kuulata, kostis kiunatus. Mis te endast õige arvate? See ei ole ju koer, see on — mänguasi!

Kas te teate, et kui ma praegu politsei kutsun, siis tehakse teile protokoll ja võib-olla trahvi ka, küsin. Misasja, karjatas vanaeit, kutsuge, ja teie maksate mulle tuhat dollarit! Mille eest, uurisin uudishimuga. Koera eest, sain vastuseks. Ma maksin tema eest tuhat dollarit! Ja-jaa, õige küll. Hakkasin kahtlustama, et mutil on rullidega magamisest peas kruvid paigast nihkunud.

Sain aru, et siin pole ratsionaalsete väidetega eriti midagi peale hakata. Kui tuhat dollarit, siis tuhat dollarit. Huvitav, kust mutt dollarid sai, pani pensionist kõrvale või? Viskasin pilgu kellale ja kaalusin, kas ma viitsin politseiga jamama hakata. Lõin käega. Asi võtab ilmselt aega ja mul ei olnud laste jaoks võileibu kotis.

Aga probleem ei anna mulle rahu. Nojah, ühelt poolt saan ma mutist ju täitsa aru: elad seal, no eks ikka tahad õues koera jalutada ja rihma otsast lahti ka lasta. Las loomake lõbutseb. Kellele ta liiga teeb, mitte kellelegi. Laps on ise loll, kui kardab.

Kuidas teha vanainimesele selgeks, et see polegi tema õu, vähemasti mitte tervenisti? Mänguväljakut ei rajanud ju mitte see maja oma elanike lastele, vaid linn — kõigile linna lastele. Väga raske. Eriti, kui on selline teatav mentaliteet. Vsjo naše, teate küll.

Praegu mõtlen, et kui ma sinna veel kunagi üldse minema peaks ja see koeranähvits veel mu lapsi hirmutama, siis ma vist ikkagi kutsun politsei. Sisemine õiglustunne sunnib seda tegema — hoolimata sellest, et vanaeit on “oma õues”. Või ei peaks? Mida teeksite teie?