L(n)aine, kes läheb aastatega järjest paremaks
Kui Sirje Kadakul oleks õnnestunud tutvused mängu panna ning perekond oma juubeliks smugeldada legendaarsesse baar-varieteesse Tallinn Harju tänavas, oleks nad laval näinud esinemas verinoort Laine Mäge, tollase nimega Mihelsoni. Ilmselt kurguni kinni nööbitud kauboiriietes, hiljem juba edevamates kostüümides ja sätendavate bikiinide-sulgedega.
Ehkki Lainel pole olnud kommunistidest tuttavaid, kellelt šnitti võtta, otsustas ta Sirje Kadakut mängida kui karjeristi, keda punane värk sisimas külmaks jätab. „Inimesed tahtsid eluga ikka võimalikult hästi edasi minna, olgu või parteis,” leiab näitlejanna.
Nostalgiat ei tunne
„Minu jaoks oli elu ENSV-s noorusaeg ja noorus on alati ilus,” sõnab Laine, kellele nostalgia või ostalgia on võõras. Tema arvates on elu liiga huvitav, et ühte perioodi pidama jääda. „Aga mulle meeldib noortele lugusid rääkida!” Lause lõpetab Lainele omane lühike vali naerurõkatus, mis kõlab nääpsukese blondiini kohta ootamatult möiralikult.
Laine räägib oma vanusest, nagu oleks ta miski memmeke. „Ma olen ikkagi vanem inimene,” sõnab ta tähtsalt. Küllap aasta eest Draamateatri laval peetud 50. juubeliaasta paneb ta mõtlema endast kui väärikast seeniorist. Aga kindlasti pole see tavaline, et juubilar tantsuetenduse käigus ise vasakule ja paremale spagaati viskab ning kankaani tantsib. Või siis esitab katkendeid Jüri Naela modernsest magistritööst, mis ehitati üles Laine monoetendusena ning tuli Londonis ettekandmisele. See oli naise elu ja Nietzsche filosoofia pisut ängistavas tükis „Kell näitabki juba täpset aega. Millist?”.
Laine on tellinud kohvikus hiigeltüki šokolaaditorti, mis oma kalorsusega iga naisterahva nädalaks enesepiitsutuse ja patukahetsuse teele ajaks. Tema pistab selle aga silmagi pilgutamata viimsegi raasuni pintslisse.
Maiustused ja koogid on tema nõrkus, kuid iga pliidi juures veedetud liigset minutit peab ta suureks raiskamiseks. Laine ütleb, et pole elus kunagi dieeti pidanud. Pärast tütre sündi oli ta küll suur nagu laev, 20 kilo rohkem kui varem. „Isegi Tõnise püksid ei läinud mulle jalga,” meenutab ta. Siis hakkas naine Kehras vanemate juures kolm korda päevas trenni tegema: kord vankriga jalutamist, kord jooks ja võimlemine klubis. Sinna tulid teised naised ka ja nõudsid juhendamist – oligi noorel emal treeninggrupp koos.
„Kus sa selle piimaga nüüd jäid,” hõikab Laine ettekandjat. Pöördumine tundub kuidagi isiklik – äkki on tegu nõudliku püsikliendiga? „Ta on minu juures tantsinud,” põhjendab Laine. Sealt siis see intensiivselt esitatud jõuline küsimus. Ilmselt lööksid ka puuhobused selle taktikepi järgi kepsu. Sama ootamatult mõjub haprasse kehasse kätketud suur energia, millega näib imelihtne korraga tantsutrupp, koor ja näitlejad üles rivistada.
Ma saan kõigega hakkama
Laine sai tänu Kehrast Tallinna balletikooli õppima tulekule varakult iseseisvaks. „Tulin hommikul rongiga Kehrast kooli ja jooksin mööda Patkuli treppe üles. Igal käänakul mõtlesin, et kui vaja, siis ma saaks iseseisvalt hakkama: oskan klaverit mängida, tantsida, võin tunde anda. Jätsin endale selle 14-aastaselt kogetud tunde meelde, et ma oma laste puhul seda mäletaks,” ütleb Laine.
Laine isa oli Siberi eestlane ja ema ingerlane. Onu tuli omal ajal Laadoga tagant Eestisse, leidis siin tööd ning kutsus seitse õde-vendagi kohale. Ingerlasest ema ja vanaemaga harjus Laine vene ja soome keelt rääkima. Kuna kodu asus kohe klubi kõrval, läks tüdruk juba kolmeaastaselt ise tantsutrenni. Lavaka sisseastumisel esitas ta ettevalmistatud eesti loo asemel venekeelse.
Tantsijana alustas Laine baar-varietees Tallinn juba 1976. aastal, kui ta oli vaid 17-aastane ja 32. keskkooli teatriklassi õpilane. Balletiõpingud olid selleks ajaks tervise tõttu pooleli jäänud. Tallinn oli 1980-ndatel varieteede linn, mida tuldi imetlema üle terve Nõukogude Liidu ning ka Soomest. Laine palk oli 240 rubla, kolm korda suurem kui tema emal. Tüdruk ei julgenud sellest kodus iitsatadagi ning valetas kõik ostud mitu korda odavamaks.
Hurraa, sa oled 18-aastane!
Varietee kui nõukaaegse erootika tipp oli suur häbiplekk nõukogude koolinoore moraalsel palgel. Seda enam, et koolilaps polnud täisealine. Õigemini polnud moraalset häbiplekki seni, kuni üks õpetaja publiku hulka sattus ja laval õpilase ära tundis.
Siis juba tuli õppenõukogu. Kuna aga protokolli ei saanud väljaviskamise põhjuseks kirjutada, et tantsib varietees, pääses Laine siiski kooli lõpetama.
„Kui ma varietees tantsima hakkasin, siis öeldi, et ära sellest väga räägi ja ega ma ei rääkinud ka,” ütleb Laine. Kui suure vastutuse juhtkond endale võttis, selgus alles Laine 18. sünnipäeval, kui kohviku direktor talle isiklikult tordi ja lilled tõi, et nüüd oled täisealine ja tee mis tahad.
Laine tantsis Tallinna varietees kuni lavakunstikateedri kolmanda kursuseni. Siis tulid diplomietendused ja abielu laulja Tõnis Mägiga.
Laulatus ei päästnud komsomolist
Kuigi Laine keskkooliaegsed popipäevad olid juba seotud noore laulja Tõnis Mägiga, kellega nad varietees töötades kohtusid, abiellusid nad alles 1980. aastal. „Registreerimisel perebüroos tuli nagunii käia, aga edasi tuli laulatus Toomkirikus,” meenutab Laine. Pulmade järel kutsuti Laine aru andma komsomolikomiteesse – tollal oli kiriklik laulatus komnoorele ennekuulmatu.
Noor abielunaine lootis, et visatakse nüüd komsomolist välja, sest sealt välja astuda polnud võimalik. Noored olid välja mõelnud legendi, et tahtsid abiellu astuda orelimuusika saatel, kuna aga perekonnaseisuametis orelit polnud, tuli minna kirikusse. „Manitsus komsomolikomitees lõppes aga paraku soovitusega, et igal hommikul ärgates tuleb mõelda, et ma olen komnoor ja alustan oma päeva komnoorena,” meenutab Laine, kes mõistagi oli ääretult pettunud, et teda välja ei visatud.
„Ei olnud sellist sõna kui staar, oli kuulsus,” ütleb Laine, kui küsida, et kuidas abielu Tõnisega tema elu muutis. „Venemaal oli see kuulsus kindlasti suurem. Seal olid esinemiste eel ja järel ikka autod ja hotellid, siin vaatasid ise, kuidas trolli või taksoga koju said.”
Vahel, kui reedel lavakas tunnid ära jäid, hüppas Laine Moskva rongi või lennuki peale, sealt istus ümber ja jõudis Permi või kus iganes Music Seif ja Mägi esinesid, lava taha. „Reisimine oli nii lihtne ja nii odav, see ei maksnud praeguses vääringus midagi,” meenutab ta.
Oma eelisseisundit kuulsuse abikaasana kasutas ta vaid korra Moskvas, kui tütar kukkus pea katki ja emal oli vaja pääseda temaga koos kiirabiautosse, sest laps vene keelt ei osanud. „Jutt sellest, et see on Tõnis Mägi laps ja mina olen tema abikaasa, avas mulle seal uksed küll,” meenutab Laine.
Kahepaikne Pärnu ja Tallinna vahel
Hommikuti, kui Laine silmad lahti lööb, ei tea ta sageli, millises linnas ärkab – on see Tallinn või Pärnu. Elu on ära jagatud kahe linna vahel. 1982. aastal suunati nad lavakunstikateedrist oma kursuselt viiekesi Pärnu teatrisse. Teatris on neist nüüd alles vaid Jaan Rekkor ja Laine ise. „Elu teeb oma korrektiivid...” ütleb Laine hauataguse häälega. „Eks Eesti aeg tuli ja koondamised ja... ehkki kõik olid andekad tegijad.”
„Alguses tundus Pärnu trööstitu ja mahajäetud linn, kus ei toimu midagi. Käisime kursusekaaslase Katrin Nielseniga igal võimalikul juhul Tallinnas, päris linnas,” meenutab Mägi. Aga lõpuks nad kodunesid, Laine asutas oma tantsutrupi ja hakkas tööle varieteedes.
Ta mõtles pärast ühtteist aastat Tallinna-elu, et peaks end ehk siia sisse registreerima. „Ausa valijana eelistan ma valimas käia ikkagi Pärnus, selles kontekstis jagan ma asja, Tallinna ei viitsi ma selles liinis süveneda,” leiab näitlejanna.
Tallinna plaanis Laine kolida juba varemgi, kui tütar Liis-Katrin oli umbes kümneaastane. Ta võttis vabal päeval lapse kaasa, näitas talle linna ja teatrit ning lubas, et nüüd tuleme siia elama. Tagasiteel Pärnusse istus laps vaikselt tagaistmel. Alles Märjamaal ütles: „Tead, ema, sina võid ju Tallinna minna, aga mina ei tule.” Nii jäidki mõlemad kuni Liis-Katrini keskkooliõpingute lõpuni Pärnusse.
Esialgu teatas tütar, et läheb õppima ämmaemandaks. Kaks aastat hiljem selgus, et tüdruk on otsustanud siiski õppida koreograafiat Tallinna ülikoolis, mille ta nüüdseks juba ammu on lõpetanud. Niisiis läks suguvõsa lootus, et ükski neist satub mõistliku ameti peale, luhta. Aga mida muud oligi oodata Liisust, kes on Laine tantsukoolides üles kasvanud.
Laine telefon heliseb. Õigemini ei helise, vaid laulab heleda lapsehäälega. See on nelja-aastase lapselapse Alberti hääl. Laine on väga pühendunud vanaema ja veedab Alberti ja Hermaniga nii palju aega kui võimalik. „See pakub mulle nii suurt rõõmu,” sõnab Laine. Teda ei häirinud vanaema staatusse jõudmine juba 40. aastates. „Mul pole vananemise vastu midagi,” sõnab ta.
Kaua võib jalga üle pea visata?
Kunagi 20-aastaselt tundus Lainele tõsiasi, et ta ühel päeval tantsida ei saa, maailma lõpuna. Aga 38-aastaselt otsustas ta, et aitab, enam ma ei tantsi. „Käis mingi krõks ja see oli nii lihtne! Lihtsalt kasvad sinnamaani, et pole enam mingeid üleelamisi ja elu toob õiged asjad õigel ajal ette.” Laine on seda alati teadnud, sisetunnet kuulates pole võimalik eksida. Tuleb osata lihtsalt oodata.
Muidugi on Laine oma sõnu söönud. Kui enne jõuluesinemisi on keegi haigeks jäänud, on ta ise lavale läinud, juubelilgi tantsis. „No aga kaua võib jalga üle pea visata?"
Tantsutrupi loomiseni jõudis ta ka juhuslikult. Esimesed trennid olid pigem Jane Fonda stiilis aeroobika. See muutus nii popiks, et tuli hakata korraldama vastuvõtte. Alguses vedas Laine kõiki rühmi ise, kuni õpilaste seast hakkasid tulema ka õpetajad.
„Oi, ma nutsin, kui 1989. aastal just sellised tüdrukud, kes olid valmis trupp, lõpetasid ja Tallinna õppima läksid. Aga siis nad ütlesid, et teeme programmi ja suvega sündis sõutantsutrupp Lancy,” sõnab Laine. Tegelikult on institutsioone kaks: Laine Mägi tantsukool (tantsijad 3. aastast kuni gümnaasiumi lõpuni), mis on õppekavaga kool, ning tantsutrupp Lancy, kellel on varietee-, sõu- ja karaktertantsu etendused. Lancy järelkasv tuleb tantsukoolist.
Meie pühapäevane kohvikutuur saab läbi. Albert ootab vanaemaga kokkusaamist, väike Herman magab ja jalutab emaga. Teisipäev Tallinnas on tulekul.
Mida rääkis Laine juuksur Vana Toomase seinaplaadist ja eesti hernestest Austraalias
Viimasel ajal räägivad kõik tuttavad Lainega ENSV-sarjast – sellest, nagu nemad nõukaaega mäletavad. Laine juuksur Pärnus näiteks ütles, et Vana Toomasega seinaplaat, mis Sirje Kadaku ühisköögi seinal on, on tema isa ja onu tehtud.
Nimelt avastasid 1980ndatel kaks nutikat eesti meest, et võiks kodus püsti panna väikese tööstuse. Mööblivabrikust sai vineerkattega saepuruplaatide jääke, millest stantsiti välja Vana Toomase reljeefsed kujutised, lakiti ära ja kinnitati plaadile.
Plaat maksis viis rubla ja tellimusi oli tohutult. Mehed said mõlemad autoraha kokku. Kolhooside ja haridusosakondade kontorid, kellel tuli pidevalt tööeesrindlasi premeerida, ostsid neid nagu sooje saiu. Ikkagi omal moel eesti asi, mitte mingi Lenin või tööline ja kolhoositar.
Kahel vennal elasid sugulased Austraalias. Need kurtsid, et selliseid magusaid herneid kui Eestis pole kusagil mujal maailmas. Kui äkki saaks seda herneseemet. No eks siis tehti Vana Toomase seinaplaat seest õõnsaks, pandi sinna kiht herneid ja pandi maakera kuklapoolele teele. Võimalik, et Austraalia eestlased kasvatavad senini Vana Toomase herneid.
Kui „ENSV” ekraanile tuli, helistas juuksur oma isale, et vaata, sinu plaat seinal. Isa oli tagasi ajanud, et no kust nemad selle said. Aga Vana Tooma seinaplaatide teed on imelised.
Allikas: Pulss
Ajakirja PULSS saab lugemiseks kaasa haarata järgmistest kohtadest: Kino Artis, Reval Cafed, spordiklubid MyFitness Status Club, Sparta, Kalev Spa, Horizon Travel jpt. kohtadest.
