Olen märganud, et vanus muudab inimesed ükskõiksemaks enda emotsioonidega toimuva suhtes. Kui varastes kahekümnendates oli esmatähtis eneseuhkuse säilitamine ning selle nimel sai nii mõnegi suhteukse pauguga kinni prõmmida, siis nüüd on olulisem tagavaraväljapääsu otsimine ja suhtesoleku aja pikendamine. Andeksandmised ja uued võimalused on märksõnad, mis minu sõnavarasse aastatega lisandunud. Loomulikult ka uued pettumused ja haiget saamised, aga olen õppinud neist mööda vaatama, nendega toime tulema.

Siiski, oma mõistus ei võta enam kinni, kus on piir, kus peaks lõpetama? Kord ühe tüli käigus, kui mees teise naisega mitteolemise valega vahele jäi, küsis ka tema — kas sul eneseuhkust üldse ei ole??? See oleks võinud olla piir, aga ei olnud. Jahusin siis sellest, et oleme ikkagi perekond ja saame kõigest üle, koos. Saimegi sellest naisest, aga see vale ei jäänud viimaseks. Mees on muutunud ettevaatlikumaks ja osavamaks, mina leplikumaks ja ükskõiksemaks.

Selle õppetunni olen saanud, et mitte kunagi pole mõtet mehe telefoni või muud isiklikku eset näppida ja endale tõestada, et ta just kõige truum kaasa ei ole. See risustab ainult iseennast ja ei lase öösiti magada. Olen alati oma kahtlustele kinnitust leidnud, suure lärmiga mehe juurde jooksnud, tüli üles tolmutanud ning tulemus — vale varrukast keerab kõik mu faktid ümber.

Eksnaisele saadetud sõnum: „Saaks kokku ja tuletaks vanu aegu meelde”, on põhjendatav sõbraliku naljana, mida mina nagunii ei mõista. Pidude käigus tekkinud pildid sarmikatest blondiinidest on sõprade naised, keda mina ei tunne. Ei saagi tunda, sest sõbrad on ju vallalised… Üleöö lisandunud Kadrid ja Kristid on oma numbrid ise mehe telefoni toksinud, sest tema neist küll teadlik ei ole. Kotist leitud kondoom on ka imelik võõrkeha, tema ju mind ei petaks. Mitte ükski fakt ei jää mehe poolt selgitamata, tõsi küll, kohmakalt ja lünklikult, kuid siiski. Kutsiksüütute silmadega mind vaadates räägib ta õnnest ja armastusest, mis meid seob. Mina, oma tunnete ori ja suhtesõltlane, kuulan ja andestan. Viimased sõnad võib umbes kahekümnega korrutada ja seda napi aasta jooksul.

Mul on oma käitumisele ka põhjendus, mille iseendale osavalt maha olen müünud. Olen neljandas kooselus, neist kõige pikem 6 aastat ja kõige lühem aasta. Kolm suhet lõppesid siis, kui elukaaslaste truudusetus minuni jõudis. Kõige silmapaistvam selgitus ühelt endiselt elukaaslaselt: „Iga päev ei taha ju kartuleid süüa, vahel on isu ka millegi muu järele.” Ja mina, ullike, uskusin, et menüüd võib ju vaadata, aga seepärast midagi tellima ei pea. Tellitakse ikka küll ja rohkem, kui arvata võib.

Imetlen siiralt oma sõbrannasid, kes seltskonnas viibides oma mehe truudusega kiitlevad. Iseendale valetamine on üks asi, me kõik teeme seda, aga sellest kõva häälega deklareerimine… On tore uskuda, et sinu mees iga päev ja — erinevalt teistest — tõesti ainult kartuleid tahab! Oma kogemusest võin öelda, et ole sa üks päev keedukartul, praekartul, ahjukartul, kasvõi kartulipüree, aga sellest ei piisa kunagi. Alati otsitakse uusi maitseelamusi ja nii võibki jääda ustega prõmmima.

Viisin läbi isegi eksperimendi, et vastupidist tõestada. Kuna ma otseselt kartul välja ei näe, tegin kuu aja jooksul erinevates Tallinna ööklubides tiirutades ligi 30-le mehele ettepaneku hotelli seksima minna. Mitte siis kõigile korraga, aga sujuvalt, erinevate õhtute käigus, meelalt flirtides. Mitte ühtegi eitavat vastust, kuigi sekka sattus ka abielumehi ja värskeid issisid. Eksperimendi järeldus: üheöösuhte leidis ööklubist keskmiselt 5 minutiga. Sellest 4 minutit kestis small talk ning üks minut ettepaneku tegemine ja closing. Järeldus võib olla vägivaldne, kuna minu huvides lõppes eksperiment nõusoleku saamisega, mitte kirgliku seksiga. Seega pole teada, paljud tegelikkuses oma mehelikkust tõestama oleks tõtanud.

Sageli mõtlen, kuidas küll kõik teised hakkama saavad? Kui palju on suhetes loobumist ja kui palju leppimist? Kas üldse tasub otsida meest, kes iga päev oma „kartuli” üle õnne ja uhkust tunneb, või pigem mitte? Kaalukauss kaldub olukorraga leppimise poole. Perearst vangutab ka juba kaastundlikult pead ja räägib, et olen kriitilises vanuses ning aeg oleks laste saamisele mõelda. No ma olen vähemalt kümme aastat mõelnud, aga õige issi otsingud ei kanna vilja. Ikka tahaks armastust, perekonda, pühapäevast pannkoogitraditsiooni, kuid truudusetus ja valetamine ei mahu sellele pildile. Et mahuks, peaksin loobuma mõnest enesele olulisest väärtusest. Ehk oleks lahenduseks samade reeglitega mängimine — armuke(sed) ja sellega kaasnevad valed? Siis jääks ka armastus pildilt välja, sest raske on kahte niiti ühest nõelaaugust läbi ajada.

Kibestunud naise hala, mõtlevad ühed. Lihtsalt loll eit, kirjutavad teised. Oi, kui kahju, minul küll nii ei ole, arvavad kolmandad. Ja kõigil on õigus, sest iga inimese taluvuslävi on erinev. „Run, Forrest, run!”, oleks ma ise veel aasta tagasi oma jutu peale kisendanud. Aga täna eelistan ilusat vale valusale tõele ja kahtlustan, et ma pole ainulaadne. Mõnda on õnnistatud teadmatuse, mõnda tõepoolest truu kaaslase ning mõnda elulise õppetunniga. Naised pole paremad kui mehed ega vastupidi, me lihtsalt oleme erinevad ja sellest arusaamine nõudis minult 31 aastat. Usun, et paljudes perekondades võib minu jutus „mehe” asemele „naine” kirjutada ja kõik toimib samaviisi. Ehh, kirju see issanda loomaaed!