Lõpetage see kinos õgimine!

Mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, et ei ole minust kinos ega kontserdil käijat. Kusjuures ma olen surmkindel, et mul on tuhandeid mõttekaaslasi, kes vaatavad filmi meelsamini kodus tugitoolis DVD pealt ning on leppinud sellega, et kontserdielamuse, mis siis, et mitte nii eheda, saab kätte ka plaadi pealt või telepurgist.

Kinoskäimisest pole ma loobunud üldsegi mitte kalli pileti või kehva filmivaliku tõttu, hoopiski mitte! Milleks minna kinno, kui ma filmivaatamise asemel pean pidevalt mõtlema sellele, et no millal ometi saavad mu kõrvaltoolil istuva neiu krabiseva paberiga kommid (või krõbisevas kotikeses pähklid või — seda juhtub tänapäeval küll harva, aga siiski — sihvkad) otsa.

Popkornist ma ei hakka rääkimagi. See on lihtsalt jubedamast jubedama haisuga ja krõbiseb sama vastikult. Ometi on niimoodi kujunenud, et ilma popkornita ei saa osa inimesi kinno tullagi. Aru ma ei saa — vanasti käidi kinos ikka filmi vaatamas, mitte ei tuldud tühja kõhuga kodunt välja, et siis kaloreid kinosaalis näost sisse ajada.

Ja siis need kõiksugu kõrrega joogid, mida pimedas saalis on mõnus luristades juua. Ikka peotäis popkorne alla ja siis lurtsaki kokakoola otsa. Aga igasugune vedelik ajab ju pissile. Olete käinud mõnd laste- või animafilmi vaatamas? Ajab ju närvi, kui kõik need titekad umbes pool tundi pärast filmi algust kempsu vahet saalima hakkavad? Ikka üle teiste jalgade koperdades ja oma tagumikuga pärast sulle näkku toetudes. Mõni käib ühe seansi ajal lausa mitu korda pissil.

Eestit väisavate välismaa artistide kontsertidega on peaaegu sama lugu. On inimesi, kes lähevad muusikaelamust saama, lava ette näppu viskama ning röögivad mõnuga laval olijaga kaasa. Ja siis on selliseid, kes päris lava ette ei trügi, aga kaasa üürgavad laulda küll ning trambivad tantsida kah, nii et jalad pärast tulised ja selg valutab. Ise pean ennast viimaste hulka kuuluvaks.

Aga on ka veel sellised tüübid, kes on endale pähe võtnud, et tõelise kontserdielamuse saab üksnes koos õlle- või siidriklaasiga. Ja siis nad õõtsuvad teiste seas, õlu üle plasttopsi serva pritsimas ning neile ei paista karvavõrdki korda minevat, et tema ees oleval inimesel on selg õllest märg ning et pole sugugi mõnus lavaolijale kaasa elada, kui plasttopsid jala all praks ja praks katki lähevad.

Ja enamasti (sest ega nad siis ühe õllega piirdu) tuleb ka neil, justkui titekatel kinos, pissihäda peale ning siis trügivad nad läbi metsiku rahvamassi vetsu. Mõne hetke pärast on nad täpselt sama koha peal tagasi (mulle on tänini mõistatuseks jäänud, mismoodi nad vana koha üles leiavad), et siis uue, vahutava ja üle ääre loksuva õlletopsiga taas rõõmsalt vehkida.

Mõni aasta varem vaatasin ma haletsevalt suurhallis rockkontserdi ajal toolidel istuvat publikut, mõistmata, mis sundis neid ontlikult istekohal passima. Praegu aga paistab, et mõne oma lemmikesineja puhul olen ise ka valmis pigem toolil istuma ja kaela nõkutama kui õllehaisuste meeste vahel vaikselt kannatama.