Maaja Kallaste lapsepõlvekodus olid ranged kombed
“Ega me õega ei võinud küll kõike teha, mis pähe tuli. Lauakombed olid ranged,” räägib Kallast viimases Eesti Naise numbris. “Mäletan, kuidas isa mind seni tagasi kutsus — häält tõstmata, aga kindlalt –, kuni ukselingi korralikult sulgesin. Ma ei löö kunagi elus enam ust pauguga kinni: on, nagu isa istuks ikka veel köögilauas ja musta lingiga valge uks ootaks sulgemist. Vaikselt ja korralikult."
"Meie kodus oli stagnaajalgi pühapäeva pidamise komme. Oli ilus kohvilaud ema tehtud küpsetistega, siis panime pühapäevariided selga ja läksime perega Kuressaare parki jalutama. Isa viis meid sirgeselgselt, lips ees ja ülikond seljas — nagu polekski võim vahetunud."
Kallaste arvates oli sel näol tegemist vanemate omamoodi nostalgiaga oma noorusaegse linna järele. "Eesti ajal oli seal pargis muusika — ja Vene sõjavägi jätkas seda tava, suur duhhovoi mängis pühapäeviti keskpäeval kõlakojas. Duhhovoi meeldib mulle siiani."
