Maret Maripuu: töötervisest tuleb rääkida, et me ei kaotaks tööl olles oma närve, positiivset tuju, ei tunneks end võõraste ja üksikutena

 (1)
Maret Maripuu
Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu.Foto: Tanel Meos

Minu 92-aastane naabrinaine tavatseb öelda, et nii kaua, kui tervis on korras, saab kõigega hakkama, mis saatus eluteele veeretab. Tervise peale hakkame tavaliselt mõtlema alles siis, kui tõsine häda on kimbutamas. Erinevates uuringutes on välja toodud, et eluviis mõjutab meie tervist kõige rohkem, lausa 50 protsendi ulatuses; pärilikkus ja keskkond kumbki 20 protsenti ja arstiabi vaid 10 protsenti. Oleme saanud targemaks selles osas, kuidas tervislikumalt elada ja meie eluiga on ka tunduvalt pikenenud, ent tervena elatud eluaastate arv on vähenenud.

Kui 2009. aastal elasid Eesti naised ilma terviseprobleemideta keskmiselt 59. ja mehed 55. eluaastani, siis praeguseks on näitajad langenud naistel 56. ja meestel 53,6. eluaastani. Samas on keskmine oodatav eluiga naistel 82 ja meestel 73 aastat. Tõus on tulnud suremise edasilükkumise tõttu, sest ravimine ja arstirohud on läinud paremaks. Inimene küll elab kauem, aga haige ja sageli abivajajana.

Tervis on midagi enamat kui haiguse puudumine. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) defineerib tervist kui täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit. Seega kuulub tervise mõistesse meie üldine rahulolu eluga — milline on meie töö, toimetulek, kindlustunne, suhted lähedaste, kolleegidega.

Pole kahtlustki, et töö mõjutab inimese tervist. Ja praegune suur murekoht on see, et töö on valdavalt kolinud õuest tuppa. Liikumise asemel istub suurem osa töötajaid pidevalt arvuti ees. Tervisemured võivad alguse saada juba esimesel töökohal, kui inimene on alles varastes 20ndates, kui ei jälgita ohutu ja tervishoidva töötamise suuniseid. Nii võivad aastatega terviseprobleemid kui ka tervisega seotud kulud inimesele kui tema tööandjale kujuneda väga suureks. Tõsiselt tuleb võtta nii tervisekontrolle kui ka arsti soovitusi. Kui tööandjale tundub töötervishoid tüütu kohustusena, siis sageli ei lähe töötaja kontrolli või jätab oma tervisehädad enda teada, kuna kardab, et tuvastatav või olemasolev tervisehäda ei luba enam sellel kohal töötada. See on mõistetav hirm, aga kui tervis üles ütleb ja üldse kuskil töötada ei saa, siis kas see on parem variant?

Seotud lood:

Tervise laiem käsitlus tähendab, et tööandja peab lisaks tavapärastele töökeskkonna ohuteguritele hindama ka psühhosotsiaalsest ohutegurist tuleneva tervisekahjustuse võimalust. Ennetuseks tuleb kohandada töökorraldus ja töökoht töötajale sobivaks, optimeerida töötaja töökoormus, võimaldada töötajale tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavaid vaheaegu ning parandada ettevõtte psühhosotsiaalset töökeskkonda.

Võib jääda mulje, et tööandja peab kõike tegema ja tagama. See pole aga õige, sest töötaja panus on sama oluline — ta peab oma ootustest ja erivajadustest teada andma, et tööandja saaks sobivat töökeskkonda kujundada. Vähetähtis ei ole ka inimestevaheline keemia töökohal, mis suuresti sõltub töötajatest endist.

WHO tervise definitsiooni jälgedes tulekski ehk rääkida hoopis töötervisest ja mitte üksnes sellest, et inimestel jääksid käed-jalad terveks ja kopsud puhtaks. See on ka meie rahulolu tööga, et me ei kaotaks tööl olles oma närve, positiivset tuju, ei tunneks end võõraste ja üksikutena. Stressi ja depressiooni on meie ümber niigi liiga palju ning hea oleks, kui töökoht poleks ei ühe ega teise oluliseks allikaks. Inimsuhete instruktsioonide ja inspektsioonide võimalused on aga piiratud. Töötervist saavad tagada töötajad ja tööandjad koos, hinnates ja maandades võimalikke riske ning luues ja hoides ohutut ning tervisesõbralikku töökeskkonda.

Loe ka: Tööstressi lõks: mis kasu on tööandjal inimesest, kes käib iga päev kohal, aga tegelikult mitte midagi ei tee?

Artikkel ilmus Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu