“Mul tekkis paaniline vajadus oma rasedust varjata, et jumala eest keegi ei märkaks ega kirjutaks enne, kui ma ise jõuan oma lähedastele öelda. Oleksin pidanud olema õnnelik ja rõõmus, aga olin kurb ja õnnetu. Seda on nii keeruline kirjeldada — tahad väga seda last, aga pole ometi õnnelik. Kõik käib närvidele, ja miks, ei tea…” meenutab Marilyn, kuidas ta rasedusest teada saades mitu kuud iga päev nuttis.

Kuidas naine rasedusdepressioonist üle sai, loe värskest ajakirjast Pere ja Kodu!

Ja kui sina tunned, et rasedus toob sulle hoopis kurbust ja rahulolematust, mitte õnne ja rõõmu, palun pöördu kiiresti raseduskriisinõustajate poole. Rasedusdepressioon ei pruugi iseenesest üle minna, vaid võib hoopis süveneda ja muutuda sünnitusjärgseks depressiooniks, mis ei lase sul imikust rõõmu tunda. Raseduskriisinõustajate kontaktid: