Marju Karin paljastab, milline on tema silmis tõeliselt ilus naine: ta hääl on suitsust kare ja naer on alati vali

Milline on ilus naine? Seda on ikka ja jälle minu käest küsitud. Minu vastus võib teid aga üllatada.

Ilus naine on särasilme ja enesekindel. Ta on umbes 80–aastane, kergelt jumekas. Jah, ta võtab päikest, kuigi nahaarstid on selle ammu ära keelanud. Ta hääl on suitsust kare ja naer on alati vali. Vahel võib teda märgata hommikul kell 11:00 veiniklaasi taga populaarses kohvikus teenindajatega nalja viskamas. Enamik naljad on ropud ja seksuaalse alatooniga. Maniküür ja pediküür on laitmatud ning huuled on tumepunased. Vahel tundub, et ta oleks nagu tavaline kohalik joodik, aga kui kogemata astub kohvikusse mõni tumedanahaline araablane, on naise keeleoskus ning flirtimiskunst laitmatud.

Kui sa temaga maha istud ning ta veinist avatumaks muutub, saad teada, et ta on haritud ja vägagi intelligentne daam, kes on lihtsalt väsinud olemast tähtis. Ta on otsekohene ja terav, ta teab linnalegende ning nende lugude tõeseid ja pikantseid pisiasju. Ja just nende inimeste kohta, kes tahavad teistele eriti viisakat muljet jätta. Tal on olnud värvikas elu, tal on lapsed ja lapselapsed. Need on suureks kasvatatud ja lapselapsed võivad vanaemale iga kell Skype helistada, sest nad teavad, et just tema teravus ning nutikus suudab nende mured lahendada. Ta kaob tihtipeale paariks kuuks, ilmub siis jälle välja, muljetades oma reisidest ja te saate aru, et ta on ikka ELUS. Elab täiel rinnal!

Minevik on tal olnud kirju ning see kaval helk ta silmades ei ole siiamaani kustunud. Kuulates tema lugusid, mõistad, kui palju ta tegelikult teab maailma asjadest. Vahel istub ta siin kohvikus oma kiibitsevate tuhmide sõbrannadega, vahel oma verinoore armukesega. Oma mehed on tal kõik juba maetud ja uuesti üht siga, 200 grammi vorsti pärast, pole tal plaanis enam ülal pidada.

Vahel tuleb ta ilusalongist, kus on lasknud teha endale paar ilusüsti ja isegi kui teie jaoks tundub, et midagi pole muutunud ning uurite protseduuri motiivi, heidab ta teile kelmika pilgu, laseb oma silmad kissi ning vastab laial naeratusel: „Because I Can!“ Ta rõõmustab teid alati ja ei kurda kunagi. Ta jätab normaalselt jootraha ning lahkub õigeaegselt.

Jep, vot selline on minu jaoks ilus naine. Sa saad aru, et tal on olnud kõike — elu, armastust, õnne, pettumusi, kurbust, seiklusi ning surma, aga elu lakkamatu helk ei kustu ta silmades seni, kuni keegi need vaikselt suleb, et ta saaks magada igavesti. Vot selline on minu jaoks ilus naine.

Katkend Marju Karini raamatust “Naine. Otse ja ausalt”, mille kohta autor ise kirjutab nii: “See siin on minu lugu. Lugu päris naiselt, päris naistele. Naistele, kes elavad oma elu just nii, nagu nemad seda just kõige paremini oskavad — kirega, tulihingeliselt ja täiel rinnal. Vahel elus pettudes, vahel sellest rõõmu tundes. Just sellistele naistele, kes ükskõik kui raske ka poleks, hambad ristis, uuesti tõustes, ikka ja jälle ujuvad välja ka kõige hullematest hetkedest oma elus. Sest kurat, seda me oskame, kuna oleme ikkagi Naised!!!”