Meie igapäevast mürki anna meile tänapäev

Sajakonna aasta eest ja ka hiljem oli keemiatööstus nähtavalt saastav. Kõik, mis üle jäi, rändas jõkke või otse maha. Nüüd pole enam kombeks nii teha, et jõevees saaks filmi ilmutada. Filmegi pole enam, kuid põhjuseks on pigem digitaalpildistamine. Meie kemikaalimured on kaasajal seotud hoopis asjaoluga, et kasutatavaid keemilisi ühendeid on tohutult.

Sadu ja sadu tuhandeid, millest paljude puhul pole isegi kindlaks tehtud nende võimalikku mõju. Seda mõju hinnatakse sageli vaid häguse analoogia põhjal. Tõsi, on loomisel arvutikeemia programme, millega ilma loomkatsete ja keerukate eksperimentideta üsna täpselt ainete omadusi ennustada. Tarkvara võib laiemasse kasutusse jõuda järgneva 5 aasta jooksul.

Olevik on seotud mitte ainult kokkupuutega määratu hulga kehavõõraste ainetega, vaid ka asjaoluga, et need ained on juba täna meis ja püsivad lagunemata ning pärandatakse edasi järeltulijaile. Kui kemikaalikasutuses midagi ei muutu, siis järgnevas põlves lisandub olemasolevatele uus kogus kehavõõraid aineid.

Oleme igapäiselt vahetus kokkupuutes kehavõõraste ainetega: toiduvärvidega, seeni ja baktereid surmavate ühenditega, kunstlike lõhnaainetega, plastikuid süttimiskindlamaks muutvate ühenditega, plastikuid pehmendavate ühenditega, taime ja putukamürkidega, materjalide tootmisest jäänud lahustite ja reagentide jääkidega… Ja seda sageli meie enda teadmata. Ehk pesemisvahendis oleva kohta võib selle pakendilt üht-teist lugeda, kuid kuidas saate kindel olla, et imiku mänguasi, mida ta hambasügeluses närib, pole plastifikaatoreid täis topitud mürgipomm.

Ega ei saagi, sest täna pole reegleid mis kohustaksid kemikaalide kasutuse ja ringluse üle arvet pidama. Enamgi: ka oludes, kui toksilisele komponendile leiduks ohutu või ohutum asendaja, ei sunni miski seda tööstuses ka asendama ning inimesele ohtlikke kaupu müügilt kõrvaldama.

ELis on vastu võtmisel kemikaalidirektiiv REACH, mille suhtes Euroopa Parlament on positiivse hoiakuga, kuid EL ministrid pole veel ühisele seisukohale jõudnud. Senini pole ka Eesti valitsus võtnud REACHi suhtes seisukohta. Üks olulistest lahendustest, mida kemikaaliseadus pakub ohutuse suurendamiseks on asenduspõhimõte — neis protsessides ja materjalides, kus võimalik, tuleb terviseohtlikud komponendid asendada ohutute või ohutumatega.

On oluline, et ostes seepi või nõudepesuvahendit, huulepulka, mänguasju, kodukaupu või mistahes muud kraami, võiksime olla kindlad, et need on ohutud. Täna see nii ei ole. Laialt reklaamitud ja lapsi „kurjade mikroorganismide“ eest kaitsvad seebid (Safeguard jms) sisaldavad antibiootilisi ühendeid (triklosaan) mis ohutusreeglite kohaselt ei võimaldaks lapsel iseseisvalt seda seepi kasutada!

Triklosaani jäägid organismis võivad aga nihutada nii nahal kui limaskestadel elavate bakterite tasakaalu ja luua sooduspinnast seenorganismide arengule.

Greenpeace’ ja Eestimaa Looduse Fond korraldasid ohtlikest kemikaalidest teavitamise kampaania, mille käigus neljalt eestlaselt võeti analüüsimiseks verd. Üks neist olin mina. Siinkohal jagangi teiega nii analüüsitulemusi kui ka oletatavat nende ainete päritolu minu organismis.

Erinevad broom-orgaanilised ühendid, mida kasutatakse leegitõkestitena näiteks elektroonikaseadmete plastosades ja montaažiplaatidel. Minu veres oli nende ainete sisaldus ca 170 ng/g, mis mahub samadesse piirdesse kui see on olnud mujal Euroopas, aga on selle piiri ülemisel poolel. Põhjuseks võib olla minu paari aastakümne tagune elektroonikaharrastus, kust võib pärineda ka plii (120 ng/g vere kohta). Need tuletõkestid satuvad meie elukeskkonda ka olmeelektroonika kaudu, neid ühendeid sisaldub ka kodutolmus.

Tegemist on organismivõõraste ainetega, mis lagunemata ladestuvad meie kudedes. Need ained on asendatavad ohutumate ühenditega juba täna! Broomi sisaldavad tuletõkesutuskemikaalid on ohtlikud lootele ning tegu võib olla käitumis- ja õppimishäirete esilekutsujatega.

Ftalaate kasutatakse polümeeride muutmisel pehmeteks plastikuteks. Meestel võivad need põhjustada viljatust. Need võivad sattuda organismi plastikmänguasjadega, toidunõudega, riietega jms kokkupuutel. Minu vereseerumist leiti 580 ng/g ftalaate, see on suure tõenäosusega plastikümbruse tulemus.

Sünteetilisi muskusaineid leiti 0,88 ng/g. Tegemist on lõhnaainetega, mida lisatakse seepidele ja desodorantidele. Nende mõju seostatakse arengu- ja ka paljunemishäiretega, kuna tekitavad häireid hormoonsüsteemi talituses nii kaladel, kahepaiksetel kui ka imetajatel. Isiklike hügieenitarvete hulgas pole mul aastaid tehislõhnalisi, nende ühendite päritolu võib olla seotud vedelseepidega, mida avalikes tualettides kätepesuks pakutakse.

Pestitsiide sh kurikuulsat DDTd leidus mu vereseerumis 38 ng/g ning see on pärit lapsepõlvest, kus sattusin suviti olema vanatädi juures, kelle lähedal nõukogude ühismajandi põldudel seda toona kasutati. Tegemist on potentsiaalse kantserogeeniga, mis on organismi ladestuv ja seal märkimisväärselt ei lagune.

Flourorgaanilisi ühendeid leiti mu verest kokku 12 ng/g. Kodus ei kasuta ma teflonkattega sööginõusid, mis aga sünnib väljaspool kodu olevates söögikohtades, on ju meile teadmata. Raskmetallidest leiti mu verest pliid 120 ng/g ja elavhõbedat 17 ng/g. Esimese päritolu on möödaniku elektroonikaharrastus nagu ka pliist kujukeste valamine või täpsuslaskmiseks õhupüssikuulide valamine. Elavhõbe pärineb ilmselt kalaroogadest, mida sagedasti söön.

Meil on põhjust nõuda, et elaksime ohutumas ümbruses ning omaksime võimalust valida kemikaaliohutum elukeskkond. Vaid hinnapõhised valikud saastavad meid ja muudavad nii meie endi kui ka meie järglaste organismi määramatult, aga samas kahjuks aina selgemalt just nõrgenemise suunas.