Praegu elab Heili pisikese titaga oma vanemate suures kodus. “Sel ajal on ikka abi vaja,” selgitab Merle. “Et keegi hoiaks korras kas või olmepoole — et sa ei pea mõtlema toidupoes käimisele, koristamisele, titepesu pesemisele.”

Lapselast ootasid Klandorfid juba ammu. Ka see hetk, kui Merle-Kalle rasedusest teada said, on jäänud meelde väga ilusana. “Heili oli just Helenil, meie teisel tütrel külas ja meid kutsuti ka pärast õhtusi treeninguid sinna õhtust sööma. Vaatasin, et kuidagi väga imelikud on kõik: vaiksed, ärevil ja kohmitsevad… Ma ei osanud muidugi midagi arvata,” meenutab Merle. Kui Heili siis lõpuks oma uudise teatavaks tegi, haaras pisarais ema tütre sooja embusse. “Siis sai natuke tönnitud ka,” muigab avalikkusele tuntud karm tantsukohtunik.

Muidugi tuli raseduseuudis Merlele pisukese üllatusena, sest ega Heili ju titat otseselt planeerinud. Aga oodatud oli see sündmus igal juhul. Merle räägib kelmikalt muiates, et tema ideaal on suur Itaalia perekond, kus kõik põlvkonnad elaksid ühe katuse all, koguneksid õhtuti pika laua taha sööma ja pereema toimetaks-majandaks. “Aga ma tean väga hästi, et mu lapsed soovivad eraldi, oma perekondades elada,” nendib Merle natuke nukralt. “Kõige toredamad koosolemised on ikka siis, kui oleme kõik koos, näiteks jõulude ajal.” Samas on praegune olukord vaat et ideaalilähedane, sest on ju Heili oma tillukesega ema-isa juures.

Muretu rasedus lõppes erakorralise keisrilõikega

Heili rasedus kulges veatult ja täiesti probleemivabalt, ta tegi veel augustikuus tantsulaagris treeninguid. Ometi ei läinud sünnitus libedalt. “Arvasime, et tugev eesti naine, ju see sünnitus tuleb ka väga-väga lihtsalt,” meenutab Merle. Kuid sünnitustuppa jõudes hakkasid hädad pihta — kõigepealt tõusis Heili vererõhk kõrgustesse ja siis ei töötanud korraga enam ükski ravim, ei vererõhualandaja ega seljasüst, mis sedapuhku valusid vähemaks ei võtnud. Arstid ja Heili võtsid vastu otsuse tuua beebi ilmale erakorralise keisrilõike abil. “Pärast lõikust ütlesid arstid, et tegu oli ainuõige otsusega. Tuli välja, et ka lapse nägu oli vaatega ettepoole olnud,” selgitab Merle ja rõhutab, kui tänulik ta kõikidele Ida-Tallinna keskhaigla sünnitusosakonna arstidele ja ämmaemandatele on.

“Mina kui vanaema tahan kindlasti tänada ämmaemandaid Diana Lehte ja Kairi Rohtmetsa ning arste Kristel Kunksi, Ebe Kaiki ja Konstantin Ridnõid.” Just tänu nende inimeste tööle ja kiirele reageerimisele on Klandorfite peres üks õnnelik ja terve ilmakodanik juures.

Merle oli terve aja oma tütrele toeks ja isegi ööbis mitu ööd haiglas, kuni Heili lõikusest paranes. “Keegi peab sünnitusel juures olema, kelle juuresolekul julgeb naine olla vaba,” selgitab Merle. “Mehe ees tahad sa ikka esineda vapra ja tugevana.” Just Merle oli esimene, kellele laps pärast sündi kätele pandi, kuna Heili eest kanti alles hoolt. “See oli absoluutselt imeline tunne! See tunne on minuga alati kaasas,” õhkab Merle. “See oli nii oma. Nagu oleks aega 35 aastat tagasi keritud…”

Kuid 35 aastat tagasi, kui sündis Klandorfite esimene tütar Helen, olid kõik asjad hoopis teistmoodi. Merle oli väga noor ema, kes sai esimese lapse juba 21aastaselt, kui alles peda teisel kursusel käis. “Elutempo oli kiire, töötasin palju ja mitmel kohal. Lastega sain tol ajal väga vähe kodus olla,” kahjatseb toonane tipp-peotantsija. “Ma olin ikka selline nõudlik, karm ja sirgejooneline, kiire-kiire-kiire emme. Aga nüüd ma saan siis olla nunnutaja-vanaema,” muigab naine.
Ka tema oma ema oli tööle pühendunud ega saanud noorele Merlele väga palju abiks olla, kuigi aitas tudengineiut rahaliselt. “Väga suur tugi on meil Kallega olnud Kalle emast ja isast, kes igal võimalusel on lapselapsi hoidnud. Tänu neile ei jäänud meil ükski pidu pidamata ega reis reisimata.” Vanaemad on Merle elus alati olulisel kohal olnud, ka teda ennast kasvatas ja hoidis suures osas emapoolne vanaema Jenny. “Ta hellitas mind kogu oma elu — olin tema ainus lapselaps.” Jenny aitas ka Merle enda laste järele vaadata ja Merle kiidab tänini vanaema valmistatud hõrke toite. “Kas teadlikult või alateadlikult võtavad kõik inimesed üht-teist oma vanemate või vanavanemate käitumisest ja hoiakutest üle,” mõtiskleb värske vanaema rollimudelite teemadel. “Ise tahaksin olla oma lastelaste eest hoolitsemisel sama osavõtlik, kui seda on minu väga armas ämm juba üle 35 aasta olnud.”

Vanaema tahab ninnu-nunnutada

Esimesed päevad on noorele emale keerulised ja emotsionaalsed, kaasa ei aita ka magamatus ning uue eluga harjumine. Lisaks tuleb õppida rinda andma, seegi oskus ei tule iseenesest. “Mul oli nii kahju, et just esimesel sünnitusjärgsel nädalal piinlesin hirmsa nohutõve käes ega saanudki Heilile eriti abiks olla, aga õnneks läks see mööda ja nad said muidugi hakkama,” sõnab Merle, kes tunneb end siiski vanaema, mitte teise emana. “Sellist asja, et ma tahaks nüüd ema asju teha ja määrata, mis on A ja O, nüüd küll ei ole! Kõik asjad otsustab ikka Heili. Olen ikka vanaema, tahan ninnu-nunnutada!”

Kuidas Kalle Klandorf sünnitust unes ette nägi

Poliitikust ekspolitseimees Kalle Klandorf tavaliselt unenägusid ei näe, kuid nädal enne sünnitust nägi ta magades rohelisel aasal kolme hobust — kaht pruunikarvalist ja üht valget. Seda vaatepilti nähes oli mehel hea ja rahulik tunne. Hommikul ärkas Kalle üles ja ütles naisele: “Pane tähele, nädala pärast on Heilil laps käes.” Merle rehmas käega: “Ei, nii ruttu ta ikka ei sünni, tal on ju 8. detsembrini aega!” Kuid Kalle ei jätnud: “Usu mind, sünnib! Sest ma nägin öösel sellist unenägu! Mida see valge varss muud ikka tähendada sai!” Nädala pärast oligi Heilil beebi sündinud. Unenägudeseletaja aga lubas, et Kallel hakkab nüüd uus ja rahulik periood — aeg olla vanaisa.
Huvitaval kombel aimas Kalle sisetunne omal ajal ka ette, et neil sünnivad tütred. Ultraheliuuringuid ju tol ajal ei tehtud ning Merlel endal polnud lapse soo suhtes mingit tunnet või eelaimdust. “Aga abikaasa vaikselt vihjas, et temal on väga hea meel, kui tuleks tütar,” meenutab Merle. Kui siis Merle teist korda rasedaks jäi ja Kallelt küsis, kas seekord ootab mees poega, vastas abikaasa taas: “Mul oleks väga hea meel, kui tuleks tütar…” Ja sündiski Heili!