Michelle Obama meenutab: tundsin, nagu oleks mu perekond paisatud suurtükist välja mingisse kummalisse veealusesse maailma

Eile ilmus kogu maailmas ühel ja samal päeval Ameerika Ühendriikide endise esileedi, Michelle Obama raamat „Minu lugu“, mis on soe, aval ja tõeliselt isiklik jutustus naiselt, kelle elu ärgitab tegudele ka meid. Siin on üks katkend sellest raamatust.

Kell oli täpselt kümme, kui ekraanidel hakkasid vilkuma pildid minu naeratavast abikaasast, kuulutades, et Barack Hussein Obamast saab Ameerika Ühendriikide 44. president. Me kõik kargasime püsti ja hakkasime loomusunnil hõiskama. Kampaaniameeskond valgus tuppa, nagu ka bidenid, kõik üksteist järjestikku kallistamas. See oli uskumatu. Mulle tundus, nagu oleks mind mu kehast välja tõstetud, ma vaatasin oma reaktsioone nagu kõrvalt.

Ta tegi selle ära. Me kõik tegime selle ära. See tundus vaevu võimalik, aga võit oli kindel.
Ma tundsin, nagu oleks mu perekond paisatud suurtükist välja mingisse kummalisse veealusesse maailma. Asjad näisid kulgevat aeglaselt, justkui vee all ja veidi moonutatult, kuigi liikusime kiiresti ja järgisime täpseid juhiseid, lastes salateenistuse agentidel juhtida meid kaubalifti, tormates hotelli tagauksest välja ees ootavasse sportmaasturisse. Kas ma hingasin õhku, kui õue astusime? Kas ma tänasin inimest, kes hoidis ust lahti, kui temast möödusime? Kas ma naeratasin? Ma ei tea. Ma oleksin justkui ikka veel püüdnud end reaalsusesse tagasi raputada. Oletasin, et osa sellest tulenes väsimusest. nagu eeldada võis, oli see olnud pikk päev. nägin tüdrukute nägudel kurnatust. Olin neid õhtu järgmiseks osaks ette valmistanud, selgitades, et sõltumata sellest, kas isa võidab või mitte, toimub pargis suur ja lärmakas pidu.

Liuglesime nüüd politseieskordi saatel mööda lake Shore drive’i, kiirustades lõuna pool asuvasse Grant Parki. Olin sõitnud mööda seda teed oma elu jooksul sadu kordi, alates bussisõitudest Whitney Youngi juurest koju, kuni koidueelsete sõitudeni spordisaali. See oli minu linn, nii tuttav, kui üks koht saab üldse olla, kuid ometi tundus see koht tol õhtul teistsugune, olles muutunud kuidagi kummaliselt vaikseks. Me oleksime sattunud justkui väljapoole aega ja ruumi, viibides nagu unenäos.
Malia oli pingsalt autoaknast välja vaadanud, kogu toimuvat endasse võttes.

„Issi,“ ütles ta, hääl kõlamas peaaegu vabandavalt. „Tänaval ei ole mitte kedagi. Mulle tundub, et keegi ei tule sinu peole.“ Vaatasime Barackiga teineteisele otsa ja puhkesime naerma. Taipasime alles siis, et meie autod olid tänaval ainsad. Barack oli nüüd valitud president. Salateenistus oli kogu tänava puhtaks teinud, pannes kinni terve lõigu järveäärsest sõiduteest, blokeerides iga marsruudile ette jääva ristmiku — nagu varsti teada saime, oli see presidendi puhul tavapärane ettevaatusabinõu. Kuid meie jaoks oli see uus.

Kõik oli uus.

Võtsin Malial ümbert kinni. „Inimesed on juba kohal, kullake,“ ütlesin. „Ära muretse, nad ootavad meid.“

Ja nad ootasid. Üle 200 000 inimese oli pressinud ennast parki, et meid näha. Võisime kuulda ootusärevat suminat, kui väljusime sõidukist ja meid juhatati pargi ette üles pandud valgetest telkidest moodustatud tunnelisse, mis viis lavale. Meid tervitasid sõbrad ja perekond, ent nüüd seisid nad salateenistuse protokolli tõttu piirdeköie taga. Barack pani mulle käe ümber, otsekui olemaks kindel, et olen endiselt tema kõrval.

Mõni minut hiljem astusime neljakesi koos lavale, mina hoidsin käest Malial ja Barack Sashal. Nägin korraga paljusid asju. Ma nägin, et lava ümber oli püstitatud paks kuulikindlast klaasist sein. Ma nägin inimeste ookeani, paljudel peos lehvimas ameerika lipp. Mu aju ei suutnud seda kõike töödelda. See kõik tundus liiga suur.

Baracki kõnest tol õhtul mäletan ma väga vähe. Sasha, Malia ja mina jälgisime teda lava kõrvalt, kui ta ütles oma sõnu, ümbritsetuna neist klaaskilpidest, meie linnast ja enam kui 69 miljoni hääle toetusest. Mulle on jäänud alles see kerguse taju, selle ebatavaliselt sooja novembri õhtu ebatavaline rahulikkus Michigani järve ääres Chicagos. Pärast mitmeid kuid energiast laetud kampaaniakoosolekuid, kus rahvas oli sihilikult üles köetud karjuva ja loosungeid hüüdva hullumeelsuseni, tundus Grant Parki atmosfäär teistsugune. Me seisime tohutu suure hulga juubeldavate ameeriklaste ees, kes olid samas ka käegakatsutavalt mõtlikud. Ma kuulsin suhtelist vaikust. Mulle tundus, et suudan eristada rahvamassis peaaegu iga üksikut nägu. Paljude silmis olid pisarad.

Võib-olla ma kujutasin rahulikkust ette või oli see meie kõigi puhul tingitud hilisest õhtutunnist. Lõppude lõpuks oli ju peaaegu südaöö. Ja kõik olid oodanud. Meie olime oodanud väga kaua aega.