“Põhjus pole tingimata pahatahtlikkus, asi on pigem sarnase kogemuse puudumises: täiskasvanul on närvitsevale esinejale lihtsam kaasa tunda, sest on ise samasuguses olukorras viibinud, aga lastel see kogemus tihtilugu puudub ja kui sõbral keel sõlme või tantsujalg kõveraks kisub, on naer kerge üle huulte libisema,” teab ta. “Täiskasvanule on seda kõike — nii pabina kasulikkust kui kuulaja võimalike reaktsioonide põhjusi — kerge seletada, kapsega on lugu keerulisem.“

Lisaks pole Mihkel Raud nõus, et lapsed üldse peaksid esinema, kui nad seda ei soovi. “Tuhkagi ta peab. Nõukogude Liit on ammu lagunenud ning arusaam, et kõik lapsed tuleb täpselt ühesuguseks koolitada, on tolmune ajalugu,” põrutab ta. Kui laps kardab esineda — ja kohe päriselt kardab, mitte ei pabista niisama natuke –, siis tuleb teda sellest õudusest säästa.”