Miks eestlane võib kõrvaltvaatajale tunduda matsirahvana?
Kõrvallauas istus seltskond britte, kellest üks oli minu abikaasa kunagise polotiimi sponsor ja teine Briti saadik Eestis. Tervitasime viisakalt ja mina jõin oma lauas limonaadi edasi. Kohviku teleekraanil jooksis populaarne saade „Õhtusöök viiele“, millest ma olin kodus olles palju kuulnud, kuid polnud veel ise näinud.
Tõstsin pilgu ekraanile ja jälgisin, kuidas blond proua ajas magustoidu taldrikul taga kringlitükki, mida leotas ujuvas rõõsas koores. Saate lõpu poole toodi lauale vein ning klaasid täideti märjukesega pilgeni täis. „Tule taevas appi!“ mõtlesin ma oma üksinduses. „Miks me laseme sellised inimesed ekraanile, kes ei tea elementaarseid lauakombeid! Kas see on mingitpidi naljakas?“
Miks ei võiks saate Eesti versiooni tavalise kopeerimise asemel palgata nelja tavainimese kõrvale ka ühte teadjameeest, kes oskaks rääkida natuke roogadest, toiduainetest ja söögikultuurist. Kes teab, et head veini kallatakse vaid klaasi põhja, mitte selle ääreni, ja et magustoidukahvel on tavalisest praekahvlist väiksem. Miks ei võiks selles saates olla ühte professionaali nagu Imre Kose või Tiina Tšatšua, kes oskaksid meid natukenegi harida.
Matse leidub igal pool maailmas. Suur osa ameeriklasi pole oma riigist isegi mitte jalga välja tõstnud. Reisimine on aga parim viis oma silmaringi laiendamiseks. Eesti on väike riik ja meie ühiskonda peaks olema kergem harida ja õpetada kui miljoneid jänkisid. Meie riik võiks püüelda Hollandi, Taani ja Belgia poole, kus inimesed on keskmisest haritumad ja väljapeetumad. Välismaiseid saateid kopeerides ei tohiks unustada meie tausta.
Inglased peavad näiteks väga ebaviisakaks seda, kui seltskonnas räägitakse valjuhäälselt teises keeles. Nende jaoks on elementaarne, et välismaalase kohaloleku ajal pursitakse respektitundest selle inimese kodukeelt. Eestlane tuleb aga Suurbritanniasse ja räägib omavahel võõramaalase juuresolekul ikka oma enese keeles. Sama teevad poolakad ja meie teised endised sõprusriigid. Haritud riikide kodanikud püüavad aga ka kogu oma oskamatuses pisut uut keelt purssida ja selgeks õppida kas või paar kohalikku sõna.
Liikluskultuuris on eestlastel samuti palju Euroopa riikidelt õppida. Kuidas näiteks teist autojuhti tänada? Suurbritannias ja USA-s on levinud vajutada hetkeks sisse ohutuli. Kuidas tänab jalakäija autojuhti? Viipega.
Minu meelest ei tasu süüdistada eestlasi, vaid taas meediat. Kust see rahvas siis õpib? Minulgi on kulunud aastaid, et oma euroopalikku viisakust lihvida. Eestlasena ei teadnud ka mina maailma liikluskultuuri ühistest viisakusjoontest, käitumismaneeridest ja paljudest lauakommetest. Selles pole midagi imelikku. Paljusid toite polnud ma eestlasena Londonisse kolides isegi kunagi varem maitsnud. Ka pulkadega söömise õppisin ma ära alles siia kolides.
Välismaiste saadete kopeerimine on tore, aga kogu selle lääne hulluse kõrval on kaduma läinud meie enese identiteet. „Reporter“ annab uudiseid edasi otse Pärnu rannast, kus Iraagi sõjas hukkunute klipile mängitakse taustaks kõrtsimuusikat. Kuidas teile meeldiks vaadata uudist oma hukkunud pojast, keda veetakse välja põlevast hoonest, taustaks lõbus rütm? Kuhu on ometi kadunud meie respektitunne teiste riikide ja rahvuste vastu?
Kui eakas ja väljapeetud proua Maaja Kallast võtab Anu Saagimi suunas kriitiliselt, aga see-eest ausalt sõna, antakse lihtlabasele bravuuritarile võimalus vanemat prouat avalikult mõnitada. Minu meelest on Euroopa Liit ja vabanenud riigipiirid eestlase mõistuse uppi löönud. Käes on nii palju vabadust, et enam ei teata, mida sellega pihta hakata. Igaüks võib tagumikku ja tisse näidata ja teise inimese avalikult kuu peale saata. Inimeste rumaluste, matsluse ja lolluste pealt kasseerib meedia raha ja kõik on justkui müügiks.
Jumal tänatud, et ma kasvasin üles selles vanas Eestis, kus ilmaneiud ei käinud ringi punastes bikiinides ja saatejuhid olid väljapeetud inimesed. Kus on ometi meie riigi uued Urmas Otid? Kuhu on jäänud kombed ja teadmised, mis õpetaksid eestlast olema eeskujulik rahvus? Meie riik võib ju olla aktsepteeritud Euroopa Liidus ja Nato kaitsva tiiva all, aga meie prioriteedid on paljus justkui ajas tagasi läinud.
Mida võis küll arvata see minu kõrvallauas istuv britt, kes jälgis tummal ekraanil koos minuga praekahvlit kringlis ja meest, kes rääkis täis suuga. Veiniklaase, mis täideti ääreni ja naist, kes kasutas aegajalt oma nimetissõrme noa eest. Ka mina olen eestlane ja uues ühiskonnas harjumine on võtnud mul pikka aega. Seda enam läheks meie riigil tarvis inimesi, kes oleksid meie lastele eeskujuks. Meedia kui ühiskonna silmaringi rajaja võiks võtta Papa Jannsenilt õpetust ja mõelda, mida oma rahvale edasi annab.
